7. august 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ühispöördujate mureks on tihti esinev asjaolu, kus määrus koostati erialaliite ja huvigruppide esindajaid kaasamata, mistõttu on määruse tekstis olulisi puudusi ja vasturääkivusi ning tekitab tulevikus suuri finantsilisi kohustusi ka tavakodanikele.

Ühispöördumisega liitunud ettevõtetele teeb eelkõige muret Majandus- ja kommunikatsiooniministri soov panna tehnovõrkude renoveerimise või parandamise järel kogu teelõigu rekonstrueerimine täies ulatuses teede ja kanalistatsiooni ehitusega tegelevate ettevõtete kohustuseks.

Allakirjutanud erialaliidud on veendunud, et kvaliteetne tulemus on võimalik saavutada ka vähemaga. Näiteks tee taastamisega 90 cm laiuse ülekattega kaeviku servast, olenemata vuugi suunast ning teekatte olemasolevast kvaliteedist.

„Kui määruse nõuete järgi tuleks kommunikatsioonivõrgu paigaldajal ehitada näiteks sisuliselt uus kõnnitee, siis leiame, et mõistlik oleks taastada teelõigu tööde-eelne seisukord," toob välja Eesti Vee-Ettevõtete Liidu (EVEL) juhatuse esimees ja ASi Matsalu Veevärk juhatuse liige Hans Liibek.

"Määruses sätestatud ja ilma teadusliku ja finantspõhjenduseta kehtestatud ebamõistlikult karmid nõuded tähendavad meie meelest justkui varjatud kujul teede ja tänavate korrasoleku, ehitamise ning remondikohustuse kandmist vastutavalt isikult kommunikatsiooniettevõtetele,“ lisas Liibek. „Pealegi paneb kommunikatsiooniettevõtetelt sisuliselt uue tee ehitamise nõudmine nood keerulisse olukorda – see raha tuleb võtta vastavat teenust tarbiva inimese taskust, mis tähendab, et lähiajal tuleks seetõttu näiteks vee- ja kanalisatsiooniteenuste hindu kergitada mõnes piirkonnas 60-70 protsenti! Tegemist oleks veetarbija kaudse maksustamisega teetööde eest.“

Samaväärne olukord puudutab Liibeki sõnul ka teisi tehnovõrkude ettevõtteid, eeskätt kaugküttetorustike aga ka teiste kommunikatsioonide haldajaid, kui võrkudel on puutumus teemaa-alaga.

Seetõttu soovivad ministrile pöördumise läkitanud erialaliidud, et kõnealune ministri määrus jääks sellisel kujul kehtestamata.

„Kui minister tingimata tahab seda teemat reguleerida, tuleks koostada uus määrus, kuid anda selle koostamisel sõna ka neile, keda see kõige enam puudutab – kommunikatsiooniettevõtetele,“ nentis Liibek.

Ühisele pöördumisele kirjutasid alla Eesti Vee-Ettevõtete Liit (kes koondab eneses 62 liikmesettevõtet), Eesti Asfaldiliit (32 liikmesettevõtet), Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing (49 liikmesettevõtet), Eesti Ehitusettevõtjate Liit (103 liikmesettevõtet), Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (75 liikmesettevõtet) ja Elektrilevi OÜ.