3 peamist puudust teede hoolduses

Olematu konkurents teehooldes on Riigikontrolli sõnul soodustanud teede hoolduskulude tõusu, kuigi teede hoolduse nõuded on alates 2003. aastast olnud praktiliselt muutumatud. Tarmo Olgo juhtis tähelepanu kõnekale asjaolule: „Kui elu kallimaks muutumise tõttu aastatel 2006–2010 oleks olnud põhjendatud hooldekulude kasv maksimaalselt 18%, siis tegelikult muutusid hooldetööd ainuüksi uute lepingute sõlmimise hetkel keskmiselt 40% kallimaks. Kõige kallimate hooldetöödega lepingus olid tööd varasema hooldeperioodiga võrreldes üle kahe korra kallimad.“ Riigikontrolli arvutuste kohaselt on Maanteeamet teehooldajatele lepingute alusel maksnud aastate jooksul kokku ligi kaheksa miljonit eurot rohkem, kui see hinnaindeksite alusel põhjendatud oleks.

Teiseks ei ole siiamaani üheselt selge, milliseid teede remondiga seotud teehooldetöid tuleb ettevõtjal teha riigilt igakuiselt saadava kindlaksmääratud summa eest ning milliste tööde eest saab nõuda lisaraha. Näiteks ei ole täpselt fikseeritud, kuidas tuleks hooldada kruusateid ning mida see hooldus peaks tagama.

Kolmandaks on Riigikontrolli hinnangul Maanteeametil nõrk järelvalve. Kuigi osalt on see järelevalvetöötajate ülekoormatuse tõttu mõistetav, siis teisalt ei fikseerita vähestel järelevalvesõitudel kaugeltki mitte kõiki puudusi. Ilma puudusi üles märkimata ei saa aga tegemata tööde võrra vähendada makstavat lepingutasu. Samuti ei veenduta selles, kas hooldaja talle tehtud ettekirjutused ka täidab. Säärane praktika on loonud olukorra, kus hooldaja ise ei vaevu osas piirkondades enam teedel tekkinud puudusi otsima ega kõrvaldama, vaid piltlikult öeldes ootab, mil Maanteeameti järelevalve neilt selle n-ö tellib. Kuna ka trahvid tööde tegemata jätmise eest on marginaalsed (nt 2010. a tehti mahaarvamisi vaid 0,02% hooldajatele tehtud maksetest), siis on ettevõtetele garanteeritud igakuine raha saamine riigilt isegi ilma kvaliteetset teenust osutamata.

Riigikontrolli analüüs näitas, et 2010/2011. aasta talvel hooldati põhimaanteid üldjuhul korralikult. Oluliselt halvem oli olukord aga kõrvalmaanteedel, mida mööda sõidavad ka ühissõidukid, sh koolibussid. Pooled sellistest teedest jäid auditis käsitletud piirkondades vähemalt üks kord ettenähtud aja (s.o 24–36 tunni) jooksul pärast saju lõppu lumest puhastamata. Neil juhtudel jõuti kõrvalmaantee lumest puhastamiseni enamasti kaks kuni kolm päeva hiljem ning kogu selle aja ei olnud liiklejatele, sh kooliõpilastele, tagatud piisavalt ohutu sõit tööle või kooli.

Teede suvise hoolduse kohta tehtud tähelepanekud käsitlesid eelkõige sildade ja piirete hooldust, asfalt- ja kruusateede katte parandamist ning kraavide puhastamist. Kõige murettekitavam on seejuures sildade olukord. Kuigi igal aastal makstakse Eesti 938 silla ja viadukti hoolduseks ligi 900 000 eurot, ei olnud paljusid sildu nõuetekohaselt hooldatud, mis toob kaasa nende kallite insenertehniliste objektide kiire lagunemise. Hulgaliselt probleeme tuvastas Riigikontroll ka paljudes teistes hooldevaldkondades – kruusateed olid tihti auklikud ja treppis, asfaltteede aukude lappimiseks kasutati sageli ebasobivat tehnoloogiat, hulk kraave oli puhastamata, teepeenrad pehmed ja nõutust madalamad jms.

Igal aastal eraldatakse riigimaanteede hooldamiseks ligi 50 miljonit eurot. Umbes 60% sellest kasutatakse teede igapäevaseks hooldeks: lume- ja libedusetõrjeks, teepervede ja kraavide niitmiseks ning väiksemate aukude lappimiseks. Ülejäänud 20 miljoni euro eest ostetakse aga teede pindamist, kruusateede remonti ning muid väiksemaid remonttöid.

Allikas: Riigikontroll