Swedbank tegi 2007. aastal plaanid selle järgi, et järgneva kahe aasta jooksul kasvab laenuportfell sama kiiresti. „2008. aastal ei suutnud kliendid maksta nii palju kui olid kohustusi võtnud,“ rääkis Perens lisades, et tol ajal ei vaadanud Swedbank laene kliendi poole pealt, vaid ainult oma vaatevinklist.
Samuti ei jälgitud elukohtade energiatõhusust ega infrastruktuuri olemasolu. „Kui ehitad noorele perele majad kohta, kus puudub infrastruktuur ja koolid, siis tõenäoliselt ei koli sinna keegi, sest pole raha osta kahte autot,“ märkis Perens. „Praegugi on Tallinnas palju kohti, kus siiani puudub korralik infrastruktuur. 1000-1400 elukohta on üle, mida tõenäoliselt kunagi ei osteta.“
Perens märkis, et Swedbank õppis kriisist palju, kuigi enamik neist on triviaalsed asjad. „Näiteks seda, et mull lõhkeb alati. Me teadsime, et hinnad ei olnud jätkusuutlikud, kuid me ei teadnud, millal ning kuidas mull puruneb,“ selgitas ta.
Kuna agressiivne laenupraktika oli üks põhjus, mis viis Eesti kinnisvara mulli tekkimiseni, siis on pank teinud Perensi kinnitusel palju muudatusi. „Täna analüüsime klientide sissetulekute taset ja jätkusuutlikkust sektorite kaupa. Samuti vaatame rohkem makroökonoomilisi näitajad ning lähtume klientidest,“ lausus ta.