4. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Enamik hindasid ümardatakse võrreldes vana hinnaga ülespoole. Seda on juba praegu näha enamikes poodides, kus uued eurohinna sildid välja pandud. Ja kuna õigupoolest enamik kaupmehi nii talitab, siis ei ole tarbijal suurt võimalust seda muuta," arvab Pappel.

Lisaks on tema sõnul müüjatel olukorras, kus kaupadel peal näiliselt väikesed summad, kihk oma kaupadele ja teenustele suuremaid numbreid kirjutada. "Eeltoodud arengud toimusid meie põhjanaabrite soomlaste juures, kui nemad eurole üle läksid. Ja sama on oodata ka Eestis," märgib Pappel.

Kampaania „Euro hinda ei tõsta“ oli tema arvates kindlasti tänuväärne ettevõtmine, kuid kokkuvõttes määrab hinna nõudluse ja pakkumise vahekord. "Viimaste kuude kiirenenud hinnatõus enne euro saabumist näitab seda, et tegelikkuses ei jää kallinenud hinnaga kaubad seni veel ostmata ning kaupmehed kompavad tarbijate piire," arutleb Pappel ja loodab, et ehitushindade osas on hinnamuutused paindlikumad ja hinnatõus rahulikum.

"Tegemist pole ju esmase tarbekaubaga ning seetõttu kaalutakse ja otsitakse soodsamat hinda. See aitab ehituskaupade hinnarallit tõenäoliselt rohkem kontrolli all hoida," lisab Pappel, ent ei välista ohtu hinnaralliks ka ehitusturul.