Autor: Väinu Rozental • 2. detsember 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Meie toodame nö. rätsepaülikondi ehk palkmaju konkreetsele kliendile, me ei tooda absoluutselt lattu,“ rääkis Randmaa. „Siin ei saa kartellikokkulepet tekkida.“

Randmaa sõnul saavad puitmajade tootjad aeg-ajalt erialaliidu üritustel kokku ja omavahel ikka räägitakse. „Eks me seal vahel ka üksteise käest midagi küsime ja midagi ka vastatakse, aga kuna enamike tootmine on sedavõrd spetsiifiline ja kauba hulgimüüki kui sellist ei ole, siis ilmselt kartellikokkuleppe ohtugi ei teki,“ lausus Randmaa. „Vaid mõned üksikud puitmajatootjad teevad midagi seeriaviisiliselt, näiteks väikemaju.“

Randmaa arvas, et ettevõtjad konkurentsiseadusega eriti kursis ei ole. „Seda seadust pole ka eriti propageeritud,“ põhjendas ta. „Küll aga on viimasel ajal sageli lugeda, et keegi on seda seadust rikkunud ja vale konkurentsi pakkunud. Mulle tundub, et tihtipeale on need justkui väljaimetud asjad. Eks konkurentsiamet peab ju enda tööd näitama ja kuidas sa näitad, et sa tubli oled – avalikustad fakti, et oled kellegi läbi otsinud.“

Randmaa sõnul usaldavad ettevõtjad võibolla liiga palju üksteist ja keegi kasutab seda ära. „Näiteks kui kellelgi halvasti läheb, siis poetab võibolla suud ja konkurentsiamet on kärmelt kohal. Kõige hullem on aga asja juures see, et teinekord tõepoolest vist enne paugutatakse ja alles siis mõeldakse.“