31. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

2008. aastal, eriti aga mullu, oli äärmiselt aktiivne kauplemise aeg. Põhjuseks asjaolu, et varaomanikud olid tihtipeale väga kiirelt väga raskesse olukorda sattunud. Töötus või sissetulekute vähenemine, samuti varade väärtuse järsk langus lõid tuhandete isikute eelarved segamini. Tihti oli ainsaks väljapääsuks olemasolevate varade ülikiire realiseerimine, mis vähendas püsikulusid ning paremal juhul parandas ka ettevõtte või leibkonna likviidsust.

Eelneva tõttu oli turul palju pakkumisi, mille puhul oli tõepoolest võimalik, et tikutulega otsitud ostja ärakadumise vältimiseks lasti hinda alla isegi paarikümne protsendi võrra, sest vastasel juhul oleks ostja lihtsalt soetanud endale sobiva vara kõrvalmajja.

Iseäranis kehtis see reegel magalarajoonides, kus pakkumiste kõrghetkel oli sõna otses mõttes müügis kortereid igas trepikojas. Lasnamäe elamufondis on veidi alla 50 000 ühiku elamispinda ja 2008. aasta keskpaigas oli seal müügis üle 2000 korteri. Ostu-müügitehinguid tehti igakuiselt veidi üle saja. Selge see, et sellises ülepakkumiste laviinis tundsid ostjad end kuningatena ega häbenenud teha ka pakkumisi pelgalt poolele hinnale küsitust.

Tänaseks on olukord turul aga niivõrd stabiliseerunud, et ostjate diktaat hakkab taanduma. Hinnalangus on pidama jäänud, tehingute arv on väikeses, kuid siiski stabiilses tõusus. Iseäranis oluline on aga asjaolu, et müügipakkumiste arv on tugevalt langenud. Raskustesse sattunud isikud on valdavalt leidnud lahendused ning müüki jäänud varade omanikud ei tugine vara hinnastamisel enam tuulesuunale või kõhutundele, vaid faktidele.

Kes üksi, kes koos maakleriga, kuid igal juhul suudavad varaomanikud turgu piisavalt analüüsida, et hinnastada oma vara õiglaselt, võttes enam mitte arvesse kunagisi ulmehindu, vaid tegelikult antud piirkonnas hiljuti tehtud tehinguid.

Kui varaomanikud teavad oma vara õiglast väärtust ning ka tulevik tundub varasemast helgem, on selge, et liigsuuri soodustusi küsivad ostjad võivad hoopis ise pika ninaga jääda, kuna heale varale on juba praegu tihti ostjaid rohkem, kui müüjaid.

Neid pakkumisi, mis kinnisvaraportaalides oma liigkõrge hinnatasemega meenutavad meile kunagi aset leidnud buumi, tuleks aga lihtsalt ignoreerida. Sinna madalama pakkumise tegemine on suure tõenäosusega ka tühi töö, sest ilmselt on omanik juba isegi tänaseks unustanud, et tema vara veel müügis on. Või ta lihtsalt ei tunnista endale, et hinnad on langenud.