19. juuli 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teder on seisukohal, et asjaõigusseadus koostoimes selle rakendamise seadusega on vastuolus põhiseadusega osas, milles sätestatakse avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste talumiskohustus kinnisasja omanikele talumiskohustusega kaasnevate omandipõhiõiguse piirangute eest piisavat hüvitist ette nägemata.

Õiguskantsler saatis 16. juulil Riigikogule ettepaneku viia asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse vastavad sätted põhiseadusega kooskõlla.

Asjaõigusseaduse järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist, kui see on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus selle rajamiseks. Tegemist võib olla selliste võrkude või rajatistega, mis on vajalikud universaalteenuste, näiteks elektri-, kaugkütte-, ühisveevärgi teenuse osutamiseks. Kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatise talumise eest oma kinnistul asjaõigusseaduse rakendamise seaduses kehtestatud suuruses.

Õiguskantsler analüüsis avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste talumiskohustuse ja nende talumise eest makstava tasu regulatsiooni põhiseaduspärasust. Seejuures pidas õiguskantsler vajalikuks kaaluda nii üldsuse huvi saada universaalteenust kui ka tehnovõrkude või -rajatistega koormatud kinnisasjade omanike huve oma omandit piiranguteta kasutada.

Põhiseaduse § 32 sätestab omandipõhiõiguse, mille järgi on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Põhiseadus lubab seaduse alusel omandiõigust piirata.

Kinnisasju läbivate avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatistega võivad sõltuvalt asjaoludest kaasneda väga intensiivsed omandipiirangud. Seda nii osas, kus kinnisasja omanikule on keelatud teatud tegevused tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndis, kui ka osas, milles kinnisasja omanik peab taluma oma kinnisasjal tehnovõrgu või -rajatise omaniku tegevust tehnovõrgu või -rajatise käidu korraldamisel, selle hooldus- või remonttöödel ning vajalike tehnovõrgu või -rajatise tähiste paigaldamisel. Näiteks metsamaa sihtotstarbega maad mitmesaja meetri pikkuses läbiva kõrgpingeliini puhul võivad kinnisasja omandipiirangud liini kaitsevööndi laiust ning omaniku tegevusvabaduse kitsendusi arvestades olla nii ulatuslikud, et kaitsevööndisse jääva maa sihtotstarbeline kasutamine võib osutuda praktiliselt võimatuks.

Seaduses sätestatud omandipõhiõiguse riive on põhiseadusega kooskõlas siis, kui sellel on legitiimne eesmärk. Avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste talumiskohustuse kehtestamiseks eksisteerib legitiimne eesmärk - kogu Eesti ulatuses elanikele nt elektri-, gaasi- jm ühenduste tagamine elektri-, gaasi- jm teenuste osutamiseks. Põhiseadusega kooskõla saavutamiseks peab põhiõiguse riive selle eesmärki silmas pidades olema ka proportsionaalne. Teisisõnu tuleb legitiimset eesmärki teenivate omandipõhiõiguse piirangute kehtestamisel leida õiglane tasakaal ühelt poolt tehnovõrkude ja -rajatiste omanike ja üldsuse huvide, s.t erinevate universaalteenuste tarbijate huvide, ning teiselt poolt talumiskohustusega kinnisasjade omanike huvide vahel. Nende huvide kaalumisel on oluline kinnistuomanikele makstava talumistasu suurus.

Riigikohtu 30.04.2004. a otsusest, mis käsitles varasemat tehnovõrkude ja -rajatiste tasuta talumise kohustuse regulatsiooni, võib järeldada, et tehnovõrkude ja -rajatiste talumiskohustus oleks põhiseadusega kooskõlas juhul, kui kinnisasja omanikule kompenseeritakse piisavalt tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustusest tulenevad omandipiirangud.

Õiguskantsleri hinnangul ei kompenseeri kehtivad talumistasud piisavalt talumiskohustusest tulenevaid omandipiiranguid. Näiteks käsitles õiguskantsler avalduste põhjal olukorda, kus kinnisasja omaniku metsamaa sihtotstarbega maad läbivad 330 kV ja 110 kV pingega elektriliinid ning nende liinide kaitsevööndite ulatusse jääb vastavalt 12 800 m2 ja 3000 m2 suurune maa-ala. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduses sätestatud talumistasu arvutamise korrale ning võttes arvesse metsamaa sihtotstarbega maa maksustamishinda käesoleva näite puhul Iisaku vallas, on kinnisasja omanikul nimetatud kaitsevöönditesse jääva maa eest õigus saada talumistasu vastavalt 3,97 krooni esimese maa-ala eest ning 93 senti teise maa-ala eest aastas. Samas tuleb maaomanikel avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste aluse ja nende kaitsevööndisse jääva maa eest tasuda oma kinnisomandi kasutamise kitsendustele vaatamata täismääras maamaksu. Seejuures võib tasuda tulev maamaks sõltuvalt asjaoludest ületada kuni mitmekümnekordselt avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatise talumise eest saadavat tasu. Nii selgus kirjeldatud näite puhul, et elektriliinide kaitsevöönditesse jääva maa eest makstav maamaks ületab ligikaudu 24-kordselt seda tasu, mida maaomanikul on võimalik kinnisaja läbivatest elektriliinidest põhjustatud ulatusliku omandipõhiõiguse piirangu kompenseerimiseks taotleda.

Õiguskantslerile laekunud avaldustest on selgunud veel, et maaomanikud on küll teadlikud, et asjaõigusseaduse rakendamise seadus annab neile õiguse taotleda avalikes huvides vajaliku tehnovõrgu või -rajatise omanikelt talumiskohustuse eest tasu, kuid nimetatud sätte alusel arvutatava tasu määrad on niivõrd väikesed, et maaomanikel puudub motivatsioon talumistasude taotlemiseks. Eespool toodud näites ületaksid ainuüksi talumistasu taotluse postikulud aastase saadava toetuse määra. Seega näeb seadus küll formaalselt ette talumistasu, selle taotlemise korra ja tasu arvestamise alused, kuid võimalik saadav tasu on sedavõrd väike, et maaomanikud ei ole isegi selle taotlemisest majanduslikult huvitatud.

„Avalikes huvides vajalikud tehnovõrgud ja -rajatised teenivad küll legitiimset eesmärki tagada tarbijate jaoks vee-, elektri- jm universaalteenuste kättesaadavus, kuid kehtiv avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste regulatsioon asetab kogu universaalteenuste kättesaadavuse tagamise koormuse üksnes nende maaomanike õlgadele, kelle kinnisasju avalikes huvides vajalikud tehnovõrgud ja -rajatised juhtumisi läbivad. Nimelt võib maaomanike tegevus oma kinnisasja kasutamisel olla sõltuvalt tehnovõrgu või -rajatise liigist oluliselt piiratud. Näiteks metsamaad läbivate elektriliinide puhul pole maaomanikul praktiliselt võimalik kõnealuse tehnovõrgu kaitsevööndi raames oma maad sihtotstarbeliselt - metsa kasvatamiseks ning nn küpse metsa raieõiguse või matsamaterjali müümiseks ja sellelt tulu teenimiseks - kasutada. Seejuures on taolise piirangu eest võimalik saadav talumistasu piirangu intensiivsusega võrreldes äärmiselt väike,” kirjutas õiguskantsler Riigikogule saadetud ettepanekus.

Kokkuvõttes on õiguskantsler seisukohal, et asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse vastavad sätted on osas, milles tehnovõrkude ja -rajatiste talumise eest makstavad tasud ei kompenseeri kinnisasja omanikele piisavas ulatuses talumiskohustusest tulenevaid omandipõhiõiguse piiranguid, vastuolus põhiseadusega.

Kuigi avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste talumiskohustuse kehtestamine on õigustatav avalikust huvist lähtuva legitiimse eesmärgiga tagada kõigile tarbijatele universaalteenuste kättesaadavus, ei ole talumiskohustust ettenägev regulatsioon taotletava eesmärgi suhtes mõõdukas, kuna see koormab talumiskohustusega kinnisasjade omanikke rohkem, kui see on üldsuse huviga põhjendatav.

Õiguskantsler viis menetluse läbi mitmete avalduste alusel, kus kinnistuomanikud leidsid, et avalikes huvides vajalikud tehnovõrgud ja -rajatised piiravad intensiivselt nende õigusi ning tehnovõrkude ja -rajatiste talumise eest makstav tasu ei korva kinnisasja omanikule piisaval määral tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustusest tulenevaid kitsendusi.