22. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

100 meetri jooksu finaal. Võistlejad on rivistunud stardipakkudele. Staadion vaikib ootusärevuses . Stardis on kõik nimekamad sportlased sealhulgas atleet, kes on viimase poole aasta jooksul korduvalt dopingukontrollis vahele jäänud ja sportlane kes on samal võistlusel teinud juba viis valestarti. Üks startijatest on end mingil põhjusel sättinud teistest 3 meetrit ettepoole. Ütlete, et selline asi ei ole võimalik. On küll . Selline konkurents on lubatud meie riigihangetel.

Aga tuleme sellest võrdlusest tagasi reaalsesse Eesti ellu ja põhjuste juurde miks kirjutan. Lõpliku tõuke sain  eelmise nädalal. Taas oli alanud tavaline tööpäev ehitusfirmas. Postkasti potsatab järjekordse riigihanke tulemuste avamise protokoll - seekord 13 pakkujat.  Kõik tuntud  ja oma ala tundvad ettevõtted,  börsifirmad nii meilt kui mujalt. Nagu Eestis kombeks,  määrab eduka pakkumise odavaim hind.  Nagu ikka mahuvad enamuse pakkujatest hinnad suhteliselt väikese vahemiku sisse ( seekord umbes 15%). Nagu ikka on madalaim hind teise koha saanud ettevõttest üle 20% odavam.

Kuidas küll ometi? Kas võitja omab kõikide teiste pakkujate suhtes mingit strateegilist eelist? Ehk on ta siis 20% efektiivsem, omab ta erilisi tehnoloogiaid, mis annavad sellise edu?  Ei oma. Parimal juhul on ta saanud hanke materjalid tutvuse kasutades varem kätte ja omab ajalist edumaad pakkumise koostamisel. Antud juhul tuleb ehitada toru punktist A punkti B. Ja kõik teevad seda ühteviisi odavalt ja nii otse kui võimalik.

Eesti Vabariigi patrioodi ja maksumaksjana võiks ju rõõmu tunda, et riik on taas sedapuhku 6 miljonit krooni võitnud,  kuid kas ikka on? Meil puudub kontrollmehhanism mis tagantjärgi näitaks , kas töö sai selle raha eest ka tehtud . Kui palju nuias alapakkuja tellijalt lisatööde sildi all lisaraha juurde ja mis tööd tegelikult üldse tehti. Väike kivi riigikontrolli kapsaaeda.

Õnneks ei kosta täna enam arvamusi, et ehitajatel oleks aeg „õhk oma hindadest välja lasta“. Kõik teavad,  et mingit „õhku“ ei ole. On vaid materjalid, töö nende paikapanekuks ja tunde järgi lisatud kulud kogu selle tegevuse koordineerimiseks.  

Loogiliselt võttes jääb sellisele alapakkumisele 3 võimalikku seletust :

Esimene variant : alapakkuja eksib või maksab teadlikult tööle omast taskust peale

Nimetame seda varianti heategevuseks . Heategevus on üllas asi ja suursuguste inimeste mängumaa. Ja kui ettevõte, kes sellist tegevust viljeleb on aus nii tellija , riigi kui oma partnerite suhtes- siis see täitsa sobib. Natuke siiski kahtlen,  et filantroopilist strateegiat viljelev erafirma juhatus ka piakajalist  omanike toetust omab. 

Teine variant:  alapakkuja kavatseb oma koostööpartnereid ja alltöövõtjaid petta.

Vastavalt heale tavale ja kirjutamata reeglitele ma konkurentide nimesid ei nimeta aga paneb siiralt imestama, kuidas täna riigihangete korraldajad ja tellijad teevad lausa üliinimlike pingutusi, et ühte teatud firmat oma hangetest eemal hoida.Sellised ettevõtted lõpetavad varem või hiljem ajaloo prügikastis, olles vahetult enne pankroti läbi teinud nii nime- kui omanikumuutuse. Selliste ettevõtete tegevuse fookus on suunatud juriidilistele nõksudele, kuidas töö eest mitte maksta.  Motivatsioon tööd hästi teha on olematu.  Ring, kellega koostööd teha tõmbub aina koomale ja koomale kuni lõpuks saabub tõe hetk. Tulemuseks on praak, mis veel aastaid tellija energiat ja vaeva nõuab.  Meediasse jõuab reeglina vaid alapakkuja lõppagoonias välja hüütud süüdistus kõigi teiste aadressil. Alltöövõtufirmad lähevad pankrotti, inimesed jäävad ilma tööta.  Maksmata jääb hulk makse , mis tegelikult kahandavad riigi kui tellija esialgse võidu palju suuremaks kaotuseks .

Kolmas variant:  Alapakkuja petab riiki

Kuidas siis riiki petta? Kõige lihtsam on jätta maksud maksmata. See on puhtalt kultuuri või selle puudumise küsimus ja sellel ei tahaks ka kauem peatuda. Veidike peenem ja levinum on tellijalt lisatööde nime all raha juurde nuiamine kohe esimesest päevast , seega enne kui üldse on midagi tegema hakatud. Mis parata - seda teed kasutatakse enim ja siikohal tuleks tellijatel ja hangete koostajatel ka peeglisse vaadata. Kõik hanke kirjutamisel tehtud vead saavad hiljem hinnalipiku külge.

Reeglina kinnitavad pakkujad hanke käigus, et nende hind sisaldab kõiki tellija poolt ettenähtud töid. Alapakkuja annab samasuguse kinnituse. Juba järgmisel päeval peale lepingu sõlmimist

hakkab tööle süstemaatiline väljapressimine, mille ette on rakendatud firma juhtide lobbitöö ja juristide kavalad nõksud.

Paraku on selline lähenemine järjest süvenev. „Pakume 30% odavamalt , küll me pärast töö käigus selle raha kätte saame, sest see raha on tellijale nagunii ettenähtud“  Aga ei tohiks ju kätte saada! Ja kui saadakse kätte siis on midagi totaalselt mäda. Keegi teeb oma tööd kehvasti või on reeglid mädad.Tendentsile , et ametnikud kipuvad käituma hankeks ettenähtud rahaga nagu enda omaga , juhtis hiljuti tähelepanu ka Toomas Luman. 

Kas viga on riigihanke läbiviimises. Ei ole , viga on selles , mis toimub pärast võitja väljakuulutamist ja selles,  et keegi seda ei kontrolli. Tekib paratamatult küsimus: kellele see kasulik on?

Riigihangete seadus ütleb selgelt et hankija peab tagama konkurentsi korral erinevate pakkumiste võrdlemise teel parima  võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte. Kui kvaliteedi nõutav tase on ette antud, siis jääb ainukeseks mõõdetavaks kriteeriumiks hind.

Olen 100% liselt nõus nendega kes leiavad, et parimaks mõõdetavaks kriteeriumiks võitja ledimisel on hind.Nii nagu 100 m jooksu võitjaks saab tulla vaid sportlane , kes läbib 100 m kõige kiiremini. Vahe on vaid selles, et 100 m jooksus saadetakse pärast kahte valestarti eksinud võistleja reeglina riietuma ja starti ei lasta neid kes on üritanud konkurente võita pettusega. Mäletate veel Ben Johnsonit , kellelt võeti olümpiakuld ja kes veel  2 aastat pidi elu üle järele mõtlema enne kui uuesti võistlema pääses.

Meil aga jooksevad riigihangetel Ben Johnsonid igal võistlusel ja õigust jääb veel ülegi. Sellise tegevuse tulemusel kaotab Eesti Riik igal aastal sadu miljoneid kroone.

Lõpetuseks teen ettepaneku võtta riigihangetel kasutusele pakkujate „aususindeks“,mis kajastab seda kui korrektselt on pakkuja riigihangetel oma kohustusi täitnud ja lubadustest kinni pidanud – nii tellijate kui töö tegijate ees . Nii jääks pätid ukse taha ja siis ehk suhtumine muutub.