Kõigi meelest ei ole eluasemeomandi soosimine aga kõige parem mõte. Näiteks rikaste riikide klubi OECD, kuhu Eestigi liikmeks pürib, soovitab siinse majanduse kohta koostatud ülevaates need maksusoodustused ja lisatagatised tasapisi ära kaotada ning kehtestada hoopis kinnisvaramaksu. Põhjendus lihtne – kõikvõimalikud eluaseme ostmist hõlbustavad abimeetmed imevad kinnisvarasse majanduses ringlevat raha, mis võiks liikuda mõnesse tootlikumasse sektorisse. Nagu me mõnel möödunud aastal liigagi hästi võisime näha.
Küsitav on muidugi ka see, kui mõistlik on paigutada valdav osa oma säästudest ühte, seejuures veel üsnagi ebalikviidsesse varaliiki – korterisse või eramusse? Pärast Teist maailmasõda on aga lääneriikides kujunenud välja tendents, et väga suurel osal inimestest just nii on. Seni, kuni kinnisvara hind pea kõikjal maailmas – kus aeglasemalt, kus kiiremini – tõusis, oli selle pärast muretsejaid võrdlemisi vähe. Nüüdsel hinnalanguse ajal pakub ehk lohutust see, et aktsiahinnad on alanenud veelgi rohkem. Samas, aktsiaid on võimalik kiiresti müüa ja soetada nende asemele midagi säärast, mille väärtus pigem tõuseb.
Mõni aga isegi leiab, et liiga suur oma pinnal elavate inimeste osakaal toob majandusele pigem kahju. Warwicki Ülikooli majandusprofessor Andrew Oswald kahtlustab oma 10-12 aastat tagasi kirjutatud teadustöödes, et see pidurdab majandust ja on süüdi Euroopa suhteliselt kõrges tööpuuduses. Kuidas nii?
Inimesed ei taha oma kodu müüa – ja vahel ka ei saa, sest turg on ebalikviidne. Seepärast on nad nõus kannatama igasugu ebamugavusi – näiteks ebameeldivat ametikohta või pikka teekonda tööle. See aga kahandab tootlikkust. Samuti kaasneb pika tööteega ka kõrge transpordikulu, mis vähendab tööl käimisest saadavat kasu – ehk siis soosib tööl mitte käimist. Lisaks takistab kõrge eluasemeomandite osakaal noore tööjõu liikumist piirkonda või uute ettevõtete asutamist – elanike vastuseis on nii mõnegi äriplaani nurja ajanud. Oswald väidab, et kõige selle summaarne mõju võib olla suurem kui tugevate ametiühingutel, suurtel töötushüvitistel, tööturu vähesel paindlikkusel või kõrgetel tööjõumaksudel, millega majandusteaduses tavapäraselt kõrget töötust põhjendatakse.
Oswaldi seisukohad on muidugi põhjustanud teravaid vaidlusi. Tuleb aga nentida ka tõsiasja, et omanike ühiskonna kiitjad ei ole suutnud oma kenale teooriale ü