Euroopa on Eesti riigi, Põhjamaade ja Euroopa Liidu ühistööna vabanenud ühest olulisest Läänemerd ohustanud reostusallikast.
„Sillamäe uraanijääkide hoidlaga seonduvate keskkonnaprobleemide lahendamine on oluline mitte üksnes Eestile vaid kõigile Läänemeremaadele,“ ütles AS-i ÖkoSil juhataja Tõnis Kaasik. „Sillamäe uraaniobjekt on olnud üheks Euroopa Liidu regionaalseks pilootprojektiks. Selle lahendamiseks loodud ning paljusid osapooli kaasanud unikaalne finantseerimisskeem on olnud hea koostöö näiteks kõigile teistele,“ lisas Kaasik.
Projekti alustamise tingisid jäätmehoidlaga seotud keskkonnaohud.
Kaldaerosiooni vältimiseks rajati saneerimistööde käigus graniitrahnudest kaldakindlustus. Tänu sellele on jäätmehoidla kaitstud mereerosiooni ja lainete mõju eest.Objekti stabiilsuse tagavad raudbetoonist vaiad hoidla merepoolsel küljel ning tasandatud ja õige kaldega tammid. Reostusainete lekke vältimiseks rajati jäätmete merre imbumise tõkestamiseks vee kõrvalejuhtimise süsteem (sein pinnases ja sügav drenaazh). Pinnavesi on juhitud jäätmehoidlast mööda ja põhjavee tase on alandatud jäätmete tasemest madalamale.
Jäätmehoidla kaeti pealt kuni 13 meetri paksuse põlevkivituhast ja erinevatest looduslikest materjalidest koosneva kattega. Nn. vahekatte eesmärgiks oli anda hoidlale soovitud kuju ja selle nõlvadele ohutu kalle. Lõppkate on viiest erinevast pinnasekihist koosnev rajatis, mille olulisim koostisosa on kõige alumine vettpidav savikiht, mida katavad pealt erinevate funktsioonidega pinnasekihid.
Lõppkate on haljastatud, et vältida erosiooni ja saavutada optimaalne niiskusrezhiim. Katte paksus on 2,1 meetrit ja selle rajamiseks kulus kokku 1,1 miljonit m3 erinevaid pinnaseid. Pärast lõppkatte paigaldamist on mäe suurim kõrgus üle 38 m merepinnast.
Jäätmehoidla vahekatte ja lõppkontuuri tööprojekti koostas Saksa firma Wismut GmbH, kellel on suur kogemus samalaadsete saneerimistööde kavandamisel ja läbiviimisel Saksamaa endistes kaevanduspiirkondades