19. mai 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Ilma selle võimaluseta, mis ta mulle 22aastaselt andis, oleksin täna ilmselt mutrike mingis kompaniis. Kõik, mida ma täna olen, olen sealt õppinud," kinnitab noorelt Luige juurde tööle läinud Kobin.

Samas lisab ta, et poleks Luige asemel eluilmas palganud 22aastast, aga Luik oli samal ajal 32. "Koos Luigega käisime ühest kraavist teise ja mitte kummikute, vaid ikka toasussidega," meenutab ta.

Kobin tegutses Luige parema käena üheksa aastat. Luigest rääkivas raamatus nimetab autor Peeter Raidla Kobinit "Hansu asendamatuks peadirektoriks, kes kõiki Ekspressiga seotud ärisid ohjata püüdis ja tihtipeale ka üsna keerukaid finantsskeeme punus."

Oma mentorit kirjeldades pole Kobin täna sõnadega kitsi. "Austan seda onu elu lõpuni. Ta on haruldane vana: superkõva ajakirjanik ja ülikõva ärivaistuga ärimees ühes isikus. Peale selle on ta õnnesärgis sündinud. Eriliselt karismaatiline inimene ka, naiste magnet. Tohutu energiapomm," iseloomustab ta Luike.

Kevadel 2002 läksid meeste teed lahku, mõlemal olid toona rasked ajad: Luik tegeles Rootsi osanikelt Ekspressi väljaostmisega, Kobin oli värskelt tsikliga kondid katki kukkunud. "Maakeeli öeldes läksid meil suusad risti. Mõlemal osanikul oli 50% ja kogu aeg oli kellelgi tunne, et teen nägu teisele poolele," meenutab Kobin. Ühel hetkel emotsioonid lahtusid ja täna ollakse Kobini sõnul Luigega lihtsalt sõbrad.

"Kobini jaoks oleks ilmselt alanud uus ja kinnine ring, taas sama ainuomaniku all, kust kõrgemale astmele tõusta poleks võimalik," märgib Hans H. Luik.

Pikemalt loe homme Äripäeva vahel ilmuvast ajakirjast Tehnotrend.