Pealinnas kolme korterit ja mujal Eestis kolme maatükki omav Priit Petter lausub: "Rõõm kuulda, et ka kohtutäiturid midagi omavad".
Saaremaal ja Läänemaal tervelt üheksat maatükki omav Haapsalu kohtutäitur Tarvi Söömer on suurema osa maast saanud päranduseks. Hulga valduste haldamisega aga muret polevat, sest enamik maast kas on välja renditud või kasvab sellel mets.
Tallinna kohtutäitur Mati Kadak iseloomustab kohtutäituri ameti tasuvust sõnadega "nälga ei jää".
Kõik kohtutäiturid kinnitavad aga justkui ühest suust, et nende elukutsega pole suure hulga kinnisvara omamine mitte kuidagi seotud.
Ettevõtja Kuldar Salumets ostis kaks aastat tagasi Noarootsi vallas asuva pea 50hektarise maatüki enampakkumiselt, mille korraldas tema tuttav ja praegu temaga Pärnus ühist korterit omav Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinman. Aasta hiljem müüs Salumets kinnistu edasi.
Mullu aprillis atesteeriti Kuldar Salumets kohtutäituri asetäitjaks ja ta on asendanud ka Kristiina Feinmani. Kuldar Salumetsale ja Kristiina Feinmanile kuulub Pärnus Papiniidu tänaval asuv 50ruutmeetrine ühine korter, mille nad soetasid samuti mullu aprillis.
Kuldar Salumets ütleb nüüd, et tundis tõesti paari aasta eest toimunud enampakkumise ajal selle korraldajat Kristiina Feinmani, kuid enampakkumise teemat nad tema sõnul omavahel ei arutanud ja pakkumisel osales veel palju huvilisi.
Küsimusele, miks omab Salumets inimesega, keda ta pelgalt teab, Pärnus ühist korterit, vastas mees, et tegemist on kahe täiesti erineva asjaga ja ühine korter soetati aasta aega pärast kõnealust enampakkumist.
Kristiina Feinman jättis küsimustele sisuliselt vastamata ja saatis küsimustele napi vastuse e-kirja teel. Selles seisis: "Ei kommenteeri. Minule kuuluvat vara mitte avaldada meedias. See võib ohustada minu elu."
Seotud lood
Tööjõud kallineb ja kvalifitseeritud spetsialiste napib. Pikaajaliste taristuprojektide puhul tähendab see, et ka geotehnilise ja konstruktsioonide seire kulud võivad aastate jooksul märgatavalt kasvada. Automaatne seire aitab seda riski vähendada: suure osa kuludest saab fikseerida juba projekti alguses, vajadus inimeste pideva kohaloleku järele väheneb ning võimalikud ohud saab avastada veel enne, kui neist kujunevad kulukad probleemid.