6. märts 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põhjenduseks on ikka, et eks vara veel, kirjutas Jaana Pikalev Äripäeva Kinnisvarateatmikus. Loodetakse endiselt, et tuleb kord aeg, kui kõik nii-öelda rumalamad on end lõhki laenanud ja korterid ning majad lähevad müüki utoopiliselt odavate hindadega.

Aga millal see aeg ükskord tuleb? Öeldakse küll, eks lootus sureb viimasena. Kuid kas maksabki siis ootele jääda?

Üks sõber tuli minu juurde jutuga, et küll Sa näed, aasta teises pooles kukuvad korterite müügihinnad vähemalt 30-40%. Vedasime kihla, sest mina seda päris kindlasti ei usu, kuid millegipärast pole ka pangalt kodulaenu küsima läinud. Mingisugune lootuse pisik hingitseb siiski võib-olla minuski.

Järele mõeldes, kas pole ohusignaaliks seegi, et pangad enam nii kergekäeliselt seda krabisevat, mis kedagi õnnelikuks ei tee, välja ei laena. Pisut annaks nagu mõista, et mõelge järele, milliseid raskeid suuri summasid läheb tuulde, kui ehk kinnisvara hinnad peaksid tõesti langema. Paraku on tuuled küll teisest suunast ja turusituatsioon näitab, et oluliselt odavamaks midagi ei lähe.

Kui pangad veel räägivad, et ca 70 000 leibkonda võiks veel nendelt laenu küsida, järelikult on potentsiaalseid kalli rahaga ostjaid küll ja miks peaksid siis arendajad heategusid tegema, kui on võimalus teiste arvel rikastuda. Ausalt öeldes, see väljend, et õnn ei peitu rahas, ei kehti. Eks ta on õnn ikka küll, kui selle eest väärt kodu saab.