14. mai 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Liginullenergiahoone on parima võimaliku ehituspraktika kohaselt energiatõhusus- ja taastuvenergiatehnoloogiate lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoone, energiatõhusarv on suurem kui 0 kWh/(m2/a), kuid mitte suurem kui järgnevalt kirjeldatud piirväärtused: väikeelamud 50, korterelamud 100, büroohooned ka raamatukogud 100, ärihooned 130, avalikud hooned 120, kaubandushooned ja terminalid 130, haridus- ja teadushooned 90, koolieelsed lasteasutused 100, tervishoiuasutused 220.

Allikas: Vabariigi Valitsuse Määrus. Energiatõhususe miinimumnõuded, 13.06.2012.

 

Enne Eesti taasiseseisvumist ehitatud lamekatuste elueaks võib Kala sõnul pidada 15-25 aastat. Suur osa Eesti elamufondi kuuluvaid kortereid ehitati aastatel 1960 kuni 1990, kuid lamekatuste massiline renoveerimine toimus 90ndate teisel poolel ja selle sajandi alguses, kui kümnendid tagasi ehitatud katused ei pidanud enam niiskust kinni ja hakkasid vett läbi laskma.

„Kuna ühistutel või kinnisvara omanikel raha nappis, telliti lamekatusetöödel põhiliselt ainult ühekihilise katusekatte paigaldamine. Harvemini telliti katuseremont koos lisasoojustuse lisamisega. Sajandivahetusel kehtinud ehitusnormide järgi vajas enamik varem ehitatud katuseid umbes 10 cm paksust lisasoojustust,“ ütleb Kala.

Lamekatuste ehitamise tehnoloogia läbis täieliku muutuse 90ndate alguses, kui senise ehituspapi baasil toodetud ruberoidi asemel võeti kasutusele polüester- või klaaskiud-tugikangal toodetud SBS- või APP-bituumenrullmaterjalid . „Lamekatustelt kadusid suured köetavad bituumenkatlad ja katuse bituumenrullmaterjale hakati paigaldama gaasipõletitega,“ lisab Kala, et hiljem lisandusid ka PVC-plastrullmaterjalidest  katusekatted, mille kattekihi omavaheliseks ühendamiseks kasutatakse kuumaõhufööne. Kasutatavad soojustusmaterjalid muutusid efektiivsemaks, mistõttu sõltus katusetööde tegemine vähem ilmast – töid sai hakata tegema aastaringselt. Uue tehnoloogia abil saadigi enamik vanu lamekatuseid käesoleva sajandi alguseks vettpidavaks.

Euroopa Liidu direktiiv kohustab muutusteks

Ajapikku muutus hoonete kütmine aga kallimaks – küttekraane keerati kinni, vahetati tuult ja sooja läbilaskvad aknad, topiti kinni ventilatsiooniavad. „Selle tulemusena hakkasid eriti hoonete ülemiste korruste otsmised toad ja ruumid nurkadest hallitama. Ruumide sisekliima halvenes. Nähtavale tulid hoonetel esinevad külmasillad ehk kohad hoone piirdes, kus piirde soojustus ei olnud piisav või ei olnud soojustus korralikult paigaldatud,“ selgitab Kala.

Selle sajandi teisel kümnendil on kogu Euroopas saanud märksõnaks hoonete energiatõhusus. Euroopa Liidu direktiivist tulenevalt on liikmesriigid kohustatud nii uute kui ka oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul järgima vastavaid nõudeid. Alates 2021. aasta jaanuarist peavad kõik uusehitised olema liginullenergiahooned. Samu nõudeid peavad juba pärast 31. detsembrit 2018 täitma uusehitised, mida kasutavad ja omavad riigiasutused.

Direktiivi punktidest lähtuvalt vajab enamik Eesti hooneid energiatõhususe parendamist, kuna vanad hooned on tänapäevases mõttes soojustamata ja ventilatsioonita.

Kvaliteetselt ehitatud lamekatus on pikaealine

Kala sõnul on Eestis üle 24 000 kolme või enama korteriga elamut, mille keskmine energiakulu aastas on 250 kWh. Eesmärk oleks jõuda aga tasemeni 150 kWh aastas. Büroohooned ja koolimajad peaks pärast renoveerimist jõudma energiakulu tasemini 130 kuni 150 kWh aastas. Kaubandus-, teenindus-, tööstus-, laohoonete energiatarbest moodustab suurema osa elekter ja ventilatsioon – energiatõhususe parendamise võimalused ja vajadus sõltuvad seega hoone ehitusaastast ja sellest tulenevalt hoone ehituslikest lahendustest.

Eraomandisse kuulub 96 protsenti Eesti elamufondist, mistõttu on suurimaks soojustamise takistuseks rahapuudus, kuigi soojuse ja energia hinna tõus sunnib siiski rekonstrueerimisele mõtlema. Seetõttu on viimastel aastatel tõhusalt kasutatud rekonstrueerimistoetusi.

Olenevalt hoone seisundist, rahastamisvõimalustest võib hooneid remontida, renoveerida, rekonstrueerida väga erinevas mahus:

• välispiirete remont, renoveerimine, rekonstrueerimine: katus, seinad, vundament; 

• kütte- ja ventilatsioonisüsteemi rekonstrueerimine;

• veevarustuse ja kanalisatsiooni rekonstrueerimine.

„Lamekatuste remondi, renoveerimise või rekonstrueerimise käigus tehtavad tööd võivad olla väga erinevad, sõltuvad katuse olukorrast, tellija soovidest ja võimalustest. Enne tööde tegemist on mõttekas planeeritavad tööd hoolikalt läbi mõelda, vajadusel kasutada tehnilist konsultanti, tellida tööde tegemiseks ehitusprojekt või viia läbi ehitushange,“ loetleb Kala. 

Eluiga sõltub asukohast

Põhilised tööd lamekatuste remondil, renoveerimisel, rekonstrueerimisel võivad olla:

•olemasoleva katuse korrastamine; 

• olemasoleva katuse karniiside, parapettide, korstnate, katuseluukide, katuseakende, remont ja vajadusel ümber ehitamine, välja vahetamine;

• vihmavee äravoolukaevude, rennide, torude korrastamine või välja vahetamine;

•katuse- ehk turvapollarite, turvatrosside paigaldamine – kasvav trend; 

•katuse täiendav soojustamine, katusekallete parandamine;

• katusetuulutuse ehitamine;

• ääreplekkide paigaldamine;

•kahekihilise rullmaterjalist katusekatte paigaldamine; 

• piksekaitse ja maanduskontuuri paigaldamine. 

Katuste eluiga sõltub katuse asukohast, katuse otstarbest, hooldusest, materjalist, lahendustest ning paigaldusest. „Alati on odavam teha töö üks kord ja korralikult, kui mitu korda ja uuesti ja jälle uuesti. On soovitatav kasutada kvaliteetseid materjale, korralikke lahendusi, paigaldusel oma ala asjatundjaid. Korralikult projekteeritud, kvaliteetselt ehitatud lamekatus on pikaealine, kergesti hooldatav ning tagab hoone konstruktsioonide säilimise pikkade aastate vältel,“ lõpetab Kala ja lisab, et enamikul juhtudel on lamekatus suurte katuste ainulahenduseks.

www.evari.ee