Autor: Jaano Vink • 7. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kvoodiraha lõppemine oli juba selle saabudes ette teada ning nähtuse anomaalsest lühiajalisest ergutavast mõjust oleme rääkinud pikalt. Hala on kohatu. Samas, kvoodiraha ja kaasnev töö puudutas otseselt eelkõige väiksemaid ja keskmisi ettevõtteid, kes on suutelised ka kiiremini muutustega kohanema. Poolteist aastat kestnud CO2-buum paisutas muu hulgas riigi SKTd, kuid teisalt jättis pidev sundkiirustamine jälje nii hangete kui ka ehitustööde kvaliteedile. Nagu ikka – pole head ilma halvata. Kindlasti oli tegemist riigi olulise ja õigeaegse süstiga ehitussektorisse ning sealtkaudu kogu ühiskonda, et taastuda majanduslanguse mõjudest.

Tõsine väljakutse on ELi abiraha teema. Struktuurifondide raha on viimasel kümnendil, eriti selle teisel poolel, üha suuremalt ülal hoidnud enamikku ehitussektorist ning selle narkootilisest mõjust selge peaga välja tulla on väga keeruline. Mahtude võrdluses on selge, et Eesti enda väike siseturg ei suuda nii suurele ehitajate armeele asendada kaduvat ELi abiraha massi, mistõttu jääb valdkonnas tööd järjest vähemaks. Mis omakorda tähendab tihenevat konkurentsi ellujäämise nimel.

Aastatel 2007–2013 on Eestile välja makstud kokku 3,4 miljardit eurot Euroopa Liidu struktuurifondide raha. Sellest on KPMG andmetel kõige rohkem toetusraha liikunud infrastruktuuri valdkonda – 2 miljardit eurot ehk 59% kogusummast. Kui lisada siia veel toetussummad mitmesuguste ühiskondlike hoonete rajamiseks, siis on selge, et seni on just ehitusse tulnud konkurentsitult rohkem euroraha kui ühessegi teise tegevusvaldkonda.

2013. aasta teises kvartalis töötas statistikaameti andmeil ehituses 54 600 inimest – see on veidi rohkem kui aastapäevad tagasi ning 30 000 võrra vähem kui 2008. aastal. Analüütikud on prognoosinud tööhõive tulevikku ehitussektoris mitut moodi, osa ennustab hõive püsimist enam-vähem samal tasemel hoolimata ELi järgmisele eelarveperioodile üleminekust. Minu loogika ütleb, et viiendik tänastest ehitajatest võib rahulikult tulevikus muule tööle siirduda, mis samas tähendab kvaliteedi ja efektiivsuse tõusu, sest vähema hulgaga tehakse vajalik töö ära. Muidugi jääb alternatiiviks ka tööpõld raja taga. Löögi all pole eelkõige siiski mitte hea töömees või tööjuht – neist on ikka puudus –, vaid pigem seni mugavamal juhtimistööl olnud valgekraed, kes ise otseselt lisandväärtust ei loo ning kelle arv on väiksemate mahtude jaoks ebamõistlikult suur. Loodetavasti väärtustab protsess üha enam ka heade oskustega ametikooli lõpetajaid, kes järk-järgult tõrjuvad alalt minema muidumehed.  

Aasatel 2014–2020 oodatakse ELi toetusraha Eestisse küll ligi 900 miljoni euro võrra enam kui eelmisel seitseaastakul, kuid ehitusse sellisel määral struktuurifondide raha kindlasti ei jõua – prioriteetideks on haridus, tööturu arendamine, teadmistemahukas majandus, keskkonnakaitse ja transpordi arendamine. Viimasele planeeritud 600 miljonit eurot ilmselt annab “ühenduste ja liikumisvõimaluste” tagamisel mõnevõrra tööd ka ehitajatele, kui mitte senises koguses.

Väikesed otsad. Lähemal viiel aastal pole näha mingit olulist mõjutajat, mis muudaks suurt pilti Eesti ehitusvallas paremaks või lihtsamaks. Pole mingit mõtet loota kerget leiba, vaid peabki arvestama tõsiasjaga, et tööd saada on keeruline ja kõigile seda lihtsalt ei jätku. Eestisse mahub normaalselt ja mõistlikult majandama kaks-kolm suurt ehitusettevõtet üle kõigi segmentide ja siis juba suurem hulk suurusjärgu võrra väiksemaid tegijaid, kes katavad üksikuid valdkondi või arendavad oma projekte.

Samas ei tohi üldse alahinnata ehituse n-ö mikrotasandit – pidevalt on kellelgi vaja ehitusmeest või viimistlejat väiksemate tööde tegemiseks. Tegemist on küll lühikeste otsadega, mis ei taga stabiilsust nagu töö suures firmas, kuid heade oskuste, teadliku müügitöö ja ajaplaneerimisega saaks mõnigi olude sunnil vakantseks jäänud töömees niiviisi korraliku sissetuleku. Näiteks ühe valla piires eramajapidamistes tegutsedes või väikeettevõttele teenust pakkudes. Pealegi poleks tal vaja pead vaevata sellega, kas ELi struktuurifondide tulevasest rahast pudeneb midagi ehitussektorile või mitte.