Minister Tammist selgitas, et liginullenergiahoone tase on määratud eeldusega, et toimub lokaalne taastuvelektri tootmine.
"Juhul kui lokaalne elektri tootmine ei ole majanduslikult tasuv või tehniliselt võimalik, ei pea hoone vastama liginullenergiahoone tasemele," täpsustas Tammist.
Majanduslikku põhjendatust hindab kutsepädevusega kvalifitseeritud projekteerija.
Erisuse saavad ka alla 220-ruutmeetrised väikeelamud, mille puhul lükatakse liginullenergiahoone nõude rakendumine edasi viis aastat kuni uute kulutõhusate nõuete välja töötamiseni. Lisaks sellele täpsustakse väikeelamute käsitlust. Nõuded kehtestatakse kolmes kategoorias, lähtudes hoone köetavast pinnast. Väiksemate majade nõuded on võrreldes suuremate majadega leebemad. Palkmajadele sätestatakse nõudeid pehmendavad koefitsiendid.
Liginullenergiahoonete eelnõu ette valmistamisel on tehtud koostööd kõigi olulisemate ehitussektori liitudega. Nii ehitusettevõtjad, projekteerijad, arhitektid tehnosüsteemide insenerid kui kaugkütte ettevõtete esindajad on osalenud muudatuste sõnastamisel. Eelnõu väljatöötamisse kaasati Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit, Eesti Kütte ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus ning Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Sotsiaalministeerium, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Soojuspumba Liit, Eesti Gaasiliit, Eesti Päikeseelektri Assotsiatsioon, Eesti Taastuvenergia Koda, Eesti Kinnisvarafirmade Liit, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Ehitusinseneride Liit, Eesti Puitmajaliit, Eesti Omanike Keskliit ja Eesti Korteriühistute Liit.
Hoonete energiatõhususe miinimumnõuded jõustusid Eestis esimest korda 2008. aastal. Iga viie aasta järel määratakse uus kuluoptimaalne energiatõhususe tase ning sätestatakse see miinimumnõudena.