Autor: Ehitusuudised • 19. juuni 2018
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Puitmaja ekspordi edulugu kestab

"Äripäeva 8. juuni artiklis tõstatatud probleeme ei saa eitada ning Eesti puitmajatootjatel tuleb võidelda nii mõnegi raskusega, ent väide, et puitmajatootjate ekspordi edulool on kriips peal, on liialdus. Kindlasti peaks aga riik laiemalt puitmajatootjate muresid mõistma ning tegevust takistavaid rumalaid otsuseid vältima," tõdeb Mateki juht, Eesti Puitmajaliidu juhatuse liige Sven Mats

Üksiku ettevõtte saneerimise näitel kogu puitmajatootmisele luigelaulu laulda ei ole põhjust. Vastab tõele, et sisendhindade märgatav kasv ning muutused valuutakurssides ja kvaliteetse tööjõu saadavuses on hakanud pitsitama ka puitmajatootjaid. Samuti ei saa mööda minna tõsiasjast, et ärikultuur on muutunud ka Põhjamaades. Enam ei ole haruldane, et ehitusnõupidamistele võetakse kohe algusest kaasa juristid või siis mure puhul ei pöördu klient otse majatootja poole, vaid saadab advokaadi vahendusel kurja ja raskeid süüdistusi täis kirja.

Kõik see on teinud äriajamise raskemaks ning kasvavate sarnaste müügitulemuste saavutamiseks tuleb järjest enam toodet arendada ja oma tegevus nutikamaks muuta. Tihti sellest üksi aga ei piisa ning siin oleks abi ka riiklikest otsustest. Poliitikud armastavad rõhutada, et Eestil on ette näidata suur puitmajatootjate ekspordi edulugu, ent samal ajal keeratakse kaupadele juurde aktsiisi või tõstetakse teisi makse. Võiks mõelda, kas on ikka arukas arenevat majandust sääraselt pitsitada. Mõistlik oleks teha ka ettevõtlust soosivaid otsuseid ning hoiduda lauslollustest.

Ettevõtlussektor on eduka riigi alus

Jääb mulje, et kahjuks nähakse võimuladvikus riigi peamise konkurendina kohalikku erasektorit. Sellised kramplikud rumalused nagu riiklikud üürimajad või praamiliinide riigistamine ei arenda majandust ega tee konkreetse teenuse pakkumise juures midagi paremaks või odavamaks. Selle tagant kumab hoopis soov kellelegi ettevõtjatest ära teha, linte lõigata ning lühiajalises perspektiivis valijate hääli koguda. Eesti tegelikud konkurendid nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes on eelkõige ülejäänud ELi riigid. Et nendest edukam olla, peab riik looma hea sotsiaalse ning konkurentsivõimelise majanduskeskkonna, mis oleks võrdselt atraktiivne nii kohalikele ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele.

Eesti väiksust ja meie „kehva müügimehe“ tausta arvestades peaks iga riigiesindaja teadma, et tal on kohustus teenida ka ärisektorit. Seda nii kohalikul kui välisturu tasandil, sest riik toimib nii hästi, kui hästi läheb selle majandusel. Eesti ettevõtete edukus toob tulu riigikassasse ning katab muuhulgas suurema osa ametnike töötasudest. Seega peaksime suutma ettevõtlussektori jaoks edukamalt ja sihilikumalt tööle suunata nii olemasolevaid kui ka uusi kompetentseid majandusdiplomaate, riigiametnikke või EASi esindajaid. Mõistagi võiks piiri taga senisest rohkem rääkida Eestist mitte ainult kui edukast IT-riigist, vaid ka kui tublist puidu väärindajast. Siin ei ole midagi varjata ega vassida, sest terve puidutoodete tootmise sektor on meil tugev ning õigete otsustega jääb see kindlasti selliseks ka edaspidi.

Miks sektor on sellises olukorras?

Keerulisse olukorda on meid tüürinud mitu halba asjaolu ning lahendamata probleemi korraga.

Tööjõu puhul on kõige probleemsem see, et riigis ei ole enam potentsiaalseid töötajaid. Väidan, et töötutest umbes pool ei soovi üldse tööle asuda ja ülejäänud juba töötavad mitteametlikult. Seega ei ole töötute hulgast enam palju ressurssi võtta ja tuleks astuda otsustavaid samme, et edaspidi olukord paraneks. Üht-teist annaks teha nii olemasoleva kui järelkasvava töötajaskonnaga.

Riik peaks pikas perspektiivis kindlasti tõstma kutseõppe mainet ja muutma suhtumist, et kutsekoolis õppiv noor on rumal ja klassi jagu teistest madalam. Tahtmine probleemi lahendada on sõnades suur, aga tegudes see välja ei paista. Näiteks võiks riik riigigümnaasiumite ehitamise asemel kasutada efektiivsemalt pea igas maakonnas olemas olevaid uhkeid ja kaasaegseid kutseõppekeskusi ning suunata kutsekeskhariduse ja gümnaasiumihariduse õppurid samadesse ruumidesse ning samade õpetajate käe alla.

Koolisüsteemi muutused teatavasti tööjõumuredele kiiret leevendust ei too. Paratamatult peaks Eestis teadlikult lubama ühiskonnas ebapopulaarset lahendust ehk välistööjõu kasutamist, sest kuidagi peab töö tehtud saama. Tegelikult on ka praegu ehitusturul rendifirmade kaudu välismaalt tulnud ajutist tööjõudu päris palju. See süsteem töötab ettevõtete jaoks küllaltki efektiivselt, aga riigi seisukohalt on olukord üsna absurdne, kuna ühtegi tööjõumaksu riigikassasse ei laeku. Oleks mõistlik see raha Eestisse jätta, lubades juba ametis olevatel võõrtöötajatel riigis ametlikult tööle asuda.

Tööjõumuresid saab antud kontekstis mõnevõrra leevendada, kuid puitmajasektori on pannud pinge alla mitmed tegurid, mida omalt poolt kuidagi mõjutada ei saa, näiteks ebasoodsad valuutakursid, sisendhindade kasv, konkurentide pakutav odavam hind, sihtriikide ärikultuur, ostjate võimalused ja eelistused jms. Kuid tegelegem siis sellega, mida muuta saab. Alustuseks tuleks viia lõpuni nullbürokraatia projekt, loobuda ebamõistlikest aktsiisidest, luua ettevõtlust soosiva maksusüsteemi abil konkurentsivõimelisim majanduskeskkond Euroopas.

Keerulised ajad loovad parema ettevõtluskeskkonna tulevikuks

Lisaks nendele ettepanekutele tuleb jätkuvalt pingutada ka puitmajatootjatel. Ekspordiäris tegutsedes on riskid suured ning praegu on realiseerunud mitmed negatiivsed mõjutajad ühel ajal. Samas sunnib see olukord ettevõtjaid efektiivsemate lahenduste otsimisele. Üks võimalus raskes olukorras edukaks jääda on rakendada targemat tootmist ja automatiseerimist, sest kõrgete tööjõukuludega ei saa enam pakkuda odavat ja head. Tänaseni on Eesti puitmajatööstus teinud paindlikku ja keerulist rätsepatööd, mida on olnud üsna raske automatiseerida. Nüüd tuleb edu säilitamiseks otsustavad sammud astuda ja teha kahte asja korraga: arendada toodet universaalsemaks ja samas liikuda samm-sammult automatiseerimise suunas.

Õnneks on majandus volatiilne ning ettevõtjate keerulised ajad vahelduvad parematega. Puitmajatootjad annavad endast parima, et meie edulugu kestaks ja väljakutseid esitavad ajad saaks ületatud. Kui paljud ettevõtted aga vahepeal reelt maha pudenevad, ei tea… Selge on see, et surve all saadakse tugevamaks, kuid ehk on riigil aeg teadvustada, et majanduses valitsev kuldaja rock’n’roll ei kesta üheski sektoris igavesti ning riigil on oma maksupoliitikaga selles alati arvestatav osa.

Mateki juht, Eesti Puitmajaliidu juhatuse liige Sven Mats
Foto: Raul_Mee
Liitu Ehitusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Ehitusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Teeli RemmelgEhitusvaldkonna juhtTel: 51 23 770
Triin UibopuuEhitus ja kinnisvara konverentside programmijuhtTel: 51 990 655
Helen PaapsiReklaamimüügi projektijuhtTel: 5880 7785