Puitmaja ekspordi edulugu kestab

Jääb mulje, et kahjuks nähakse võimuladvikus riigi peamise konkurendina kohalikku erasektorit. Sellised kramplikud rumalused nagu riiklikud üürimajad või praamiliinide riigistamine ei arenda majandust ega tee konkreetse teenuse pakkumise juures midagi paremaks või odavamaks. Selle tagant kumab hoopis soov kellelegi ettevõtjatest ära teha, linte lõigata ning lühiajalises perspektiivis valijate hääli koguda. Eesti tegelikud konkurendid nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes on eelkõige ülejäänud ELi riigid. Et nendest edukam olla, peab riik looma hea sotsiaalse ning konkurentsivõimelise majanduskeskkonna, mis oleks võrdselt atraktiivne nii kohalikele ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele.

Eesti väiksust ja meie „kehva müügimehe“ tausta arvestades peaks iga riigiesindaja teadma, et tal on kohustus teenida ka ärisektorit. Seda nii kohalikul kui välisturu tasandil, sest riik toimib nii hästi, kui hästi läheb selle majandusel. Eesti ettevõtete edukus toob tulu riigikassasse ning katab muuhulgas suurema osa ametnike töötasudest. Seega peaksime suutma ettevõtlussektori jaoks edukamalt ja sihilikumalt tööle suunata nii olemasolevaid kui ka uusi kompetentseid majandusdiplomaate, riigiametnikke või EASi esindajaid. Mõistagi võiks piiri taga senisest rohkem rääkida Eestist mitte ainult kui edukast IT-riigist, vaid ka kui tublist puidu väärindajast. Siin ei ole midagi varjata ega vassida, sest terve puidutoodete tootmise sektor on meil tugev ning õigete otsustega jääb see kindlasti selliseks ka edaspidi.

Keerulisse olukorda on meid tüürinud mitu halba asjaolu ning lahendamata probleemi korraga.

Tööjõu puhul on kõige probleemsem see, et riigis ei ole enam potentsiaalseid töötajaid. Väidan, et töötutest umbes pool ei soovi üldse tööle asuda ja ülejäänud juba töötavad mitteametlikult. Seega ei ole töötute hulgast enam palju ressurssi võtta ja tuleks astuda otsustavaid samme, et edaspidi olukord paraneks. Üht-teist annaks teha nii olemasoleva kui järelkasvava töötajaskonnaga.

Riik peaks pikas perspektiivis kindlasti tõstma kutseõppe mainet ja muutma suhtumist, et kutsekoolis õppiv noor on rumal ja klassi jagu teistest madalam. Tahtmine probleemi lahendada on sõnades suur, aga tegudes see välja ei paista. Näiteks võiks riik riigigümnaasiumite ehitamise asemel kasutada efektiivsemalt pea igas maakonnas olemas olevaid uhkeid ja kaasaegseid kutseõppekeskusi ning suunata kutsekeskhariduse ja gümnaasiumihariduse õppurid samadesse ruumidesse ning samade õpetajate käe alla.

Koolisüsteemi muutused teatavasti tööjõumuredele kiiret leevendust ei too. Paratamatult peaks Eestis teadlikult lubama ühiskonnas ebapopulaarset lahendust ehk välistööjõu kasutamist, sest kuidagi peab töö tehtud saama. Tegelikult on ka praegu ehitusturul rendifirmade kaudu välismaalt tulnud ajutist tööjõudu päris palju. See süsteem töötab ettevõtete jaoks küllaltki efektiivselt, aga riigi seisukohalt on olukord üsna absurdne, kuna ühtegi tööjõumaksu riigikassasse ei laeku. Oleks mõistlik see raha Eestisse jätta, lubades juba ametis olevatel võõrtöötajatel riigis ametlikult tööle asuda.

Tööjõumuresid saab antud kontekstis mõnevõrra leevendada, kuid puitmajasektori on pannud pinge alla mitmed tegurid, mida omalt poolt kuidagi mõjutada ei saa, näiteks ebasoodsad valuutakursid, sisendhindade kasv, konkurentide pakutav odavam hind, sihtriikide ärikultuur, ostjate võimalused ja eelistused jms. Kuid tegelegem siis sellega, mida muuta saab. Alustuseks tuleks viia lõpuni nullbürokraatia projekt, loobuda ebamõistlikest aktsiisidest, luua ettevõtlust soosiva maksusüsteemi abil konkurentsivõimelisim majanduskeskkond Euroopas.