Autorid: Ehitusuudised , ehitusuudised.ee • 31. mai 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Osale veebiseminaril "Kuidas maandada riske ja vältida tööõnnetusi kiirel ehitushooajal?"  Veebiseminari viib läbi Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Rein Reisberg. 

Veebiseminar toimub 13. juuni kell 10-12 internetis Äripäeva veebiseminaride keskkonnas.

Objektil, kus on kord majas, teenitakse ka kasumit! Pane ennast kirja SIIN.

Kuidas Tööinspektsiooni sattusite?

Soomes aastaid tööd teinud ning jõudnud karjääriredelil armeerijast töödejuhatajaks välja. Siis sain aru, et nii see jätkuda ei saa ning tahaksin midagi hoopis Eesti ehituses muuta. Majandus oli tõusuteel ja siis peaks ka suuremat tähelepanu ohutusele pöörama, muidu tekib jälle sama seis kui buumi eel 2005. aastal. See oli täielik kaos ja kõigil oli põhimõtteliselt ükskõik.

Millest te ehitusi inspekteerides juhindute?

Meie piibel on ehitusmäärus, töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses – määrus 377. Seda peavad kõik ehitusettevõtjad täitma. Eks reaalsus ja see, mis on paberil, on kaks eri asja. Seega tuleb leida kuldne kesktee, et mis on mõistlik.

Kuidas leida kuldne kesktee?

Iga ehitusplats on oma ohtude ja riskidega mingil määral erinev. Seal, kus on kraanad, on kindlasti ohtlikud tööd. Näiteks suvila ehitusel ei mängi inimfaktor nii suurt rolli kui kusagil suurel ehitusel, kus on 160 töötajat ja kunagi ei tea, mis võib kusagilt pähe kukkuda. Kuna olen 10 aastat ehitustel töötanud, siis olen enda nahal mitu „napikat“ tundnud. Olen isegi redeliga libisenud ja kukkunud ning seeläbi tean, mis olukorras redelit kasutada. Kõrgustest õnneks ei ole alla kukkunud.

Olen tööohutuse ignoreerimist enda nahal tundnud ja ma ei taha teistele sama. Eesti objektijuhid on viimasel ajal mökumaks jäänud. Ei ole konkreetsust ja õige asja nõudmist, vaid tööohutuse koordinaator käib klapid peas platsil ringi ega juhi õigetele asjadele tähelepanu. Sellepärast ongi oluline, et meie, tööinspektorid, jõuaksime igale poole.

Ehitusel peab tööinspektor olema veidi karmim ja käredama häälega.

Kui palju te ise siis objektidel karjatate?

Mõnikord tuleb ette küll. Näiteks kõndisin kesklinnas ning nägin, et ehitatakse midagi ja ohuala ei olnud piirestatud ning samal ajal paigaldati korvtõstukis aknapaneele. Siis kutsusin mehed alla ja palusin neil vaadata, kui palju inimesi neil korvi alt läbi kõnnib. Lugesin kümneni ja lasin neil lugeda, mitu inimest alt läbi käivad – siis küsisin, et kas nad ise ka aru saavad, mis neil valesti on. Nad said küll aru. Pärast pikemat arutelu inimesed tavaliselt mõistavad. Laiskus on see, mis paneb ohutuse arvelt viilima.

Kas hakatakse vastu ka?

Ikka, on olnud väga bravuurikaid härrasid.

Mis siis teha?

Jääda rahulikuks ning üritada kuidagi jutule saada. Tuleb inimene maha rahustada ning rõhutada, et me ei tulnud teile trahvi tegema. Vaatame objekti üle ja saame alati kokkuleppele, kuidas asjad ohutuks muuta. Kõik tahavad tervena koju saada.

Kuidas võrreldes 2005. a buumiajaga nüüd ohutus paremaks on läinud?

Kõvasti on paremaks läinud. Näiteks tellingud – meil on praegu vähemalt kuus tõsiseltvõetavat pakkujat, kes pakuvad kvaliteetseid tellinguid. Tellingutel võiks olla kolm piiret: ülemine piire, keskmine piire ja alumine piire ehk varbalaud. Tihti arvatakse seda, et kui paigaldatakse kile, siis ei ole alumist varbalauda vaja. Aga nii ei ole, kui on tööriistad maas ja lähed jalaga vastu, siis võib see varbalaud kõrgelt kukkuva haamri eest päästa. Kile funktsioon on midagi muud.

Tööriietus ja isikukaitsevahendid on palju paremaks läinud. Töökindaid on sisuliselt igale maitsele, vajadusele, samuti põlvekaitsmeid, respiraatoreid ja kiivreid. Kõik need kaitsevad töötajaid ja on arendatud aastatega kasutajasõbralikumaks.

Kas üleüldises suhtumises on ka mingi muutus toimunud?

Üks oluline aspekt on see, et nagu minugi puhul, on paljud ehitustöölised käinud Soomes või Norras ära ja neil on kõrgemad standardid. Kui sul on mingid ootused, siis sa ei taha allahindlust teha ja nõuad ka rohkem. Ehk veidi on Soomet siia jõudnud, mingi hetk oli ju mitteametlike andmete järgi ligi 100 000 eestlast Soomes tööl. Välismaal käimine ei tee kellelegi halba, mina soovitan noortel minna kindlasti ja elu näha.

Eestis on ka suurtel firmadel tihti enda tööohutusinimene. Seda olen alati kiitnud ja parimaid praktikaid palunud ka Tööinspektsiooni saata. Ma ei proovi ainult piitsaga mõjutada, vaid eelkõige präänikuga. Kuna olen ise ehitusel olnud, siis saame üldjuhul alati jutule.

Tööohutus on tihti pöördvõrdelises seoses ajaga, kui on kiire, siis ei panda turvalisusele rõhku. Täna just pragasin objektil – väliselt on kõik korras, aga kui ehitusobjektile sisse minna, siis seal ikka toimub midagi, mida väljast näha ei ole.

Loe täispikkuses intervjuud Tööinspektsiooni ajakirjast Tööelu.