29. märts 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Uuendasime oma tootemarki ja viisime selle vastavusse toote praeguse sisuga. Käsiraamatud alustasid paberväljaandena, mida pikka aega toetas käsiraamatute veeb. Nüüdseks on esikohale tõusnud digitaalne sisu ja võimalused, mida see pakub, seetõttu leidsime, et on aeg muuta ka tootemarki. Edaspidi saate tellitud käsiraamatut kasutada teabevara nime all. 

Ehituse teabevara 62. täiendus ilmub juunis 2018.

Täiendusi saate veebis lugeda varem kui paberil kodulehtel www.teabevara.ee.

Kutsetunnistuste andmisse ja kutsestandardite koostamisse riik ei sekku, s.o kui kutset andev asutus on arvamusel, et nt mingi valdkonna tegevus eeldab kutsetaset 7 või 8 (nt kogu projekteerimine, sh tööjooniste tegemine) ning alla selle kutsetaseme ei tohi seda tööd teha, siis täpselt nii see ka kutsestandardisse kirja läheb.

Samuti on antud õigus fikseerida kutsestandardites tegevusala alavaldkondi ning määrata tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et kutset saada. Sellisteks tingimusteks on tavaliselt täienduskoolitus ning töökogemus, ehk nõue, et vastavat tegevust peab olema tehtud viieaastase perioodi jooksul vähemalt kaks aastat, eeldusel, et tööpäeva pikkus on 8 tundi ja aastas tehakse tööd 11 kuud. Seega on ühel inimesel võimalik täita viieaastase perioodi jooksul maksimaalselt kahes alavaldkonnas tegutsemise nõuded (vt ptk 4.3.).

Inimene, kes varem on tegutsenud nii projekteerimise, projekteerimise juhtimise kui ka omanikujärelevalvega, seda enam teha ei saa, kuna tegemist on kolme eri valdkonnaga ja töökogemust loetakse piisavaks ainult kahe valdkonna jaoks. Miskipärast on eeldatud, et inimesed teevad tööd ainult töötajatena, mitte aga ettevõtjatena, ehk siis arvesse lähevad ainult 8-tunnisesse tööpäeva ja 11 kuu pikkusesse tööaastasse mahtuvad projektid. Tahes-tahtmata tekib mulje, et Eestis on tekkinud uus haldusorgan, kes mõõdab tööaega, tehes seda Tööinspektsioonist erinevalt.

Probleem on ka selles, et nii projekteerimine, omanikujärelevalve kui ka ehitamine on jagatud alaliikideks ning seega ei ole võimalik teha erinevate alaliikide töid, vaid tuleb spetsialiseeruda. Küsimusele, kes sellest võidab, on lihtne vastus – suured ettevõtted, sest nendel on palju töötajaid, kes saavad teha ainult kahe tegevuse alaliigi töid. Kõik ülejäänud, s.o nii väikeettevõtted kui ka väljaspool Tallinna tegutsevad ettevõtjad on aga olukorras, kus tööd enam teha ei saa või tuleb selleks sisuliselt kasutada n-ö tankisti, ehk sisse osta allkirja.

Energiatõhususega seotud muutus

Teine suur muutus on seotud energiatõhususega (vt täpsemalt ptk 7.2.4.2. veebis). Nimelt on vastu võetud uued rakendamistähtajad liginullenergiahoonete kohustuslikkuse osas. Kui Euroopa Liidu nõuded näevad ette, et liginulleneriamajad peavad olema alates 1. jaanuarist 2021 kasutusse võetavad majad, siis Eestis on riik otsustanud, et õigeks tähtajaks on hoopis 1.01.2019. Tähtaja muutmist on põhjendatud sellega, et muidu ei saa 1. jaanuariks 2021 hooned liginullenergiahoonetena valmis, ehk inimesed ei saa aru, et rakenduvad uued energiatõhususe nõuded.

Esmapilgul tundub see mõistlik, kuid arvestada tuleks ka sellega, kui palju hoone ehitusmaksumus seetõttu muutub. Siinkohal on oluline, et riigi (keda selles küsimuses esindab Tehnikaülikool) ja arendajate/ehitajate/projekteerijate seisukohad ehitatava pinna ruutmeetri osas erinevad aga kardinaalselt, s.o erinevus on osade ehitiste puhul rohkem kui kümnekordne.

Loata ehitamine ja järelevalve selle üle

Läbi aegade on olnud vaidluseks küsimus, kas ebaseaduslik ehitamine ehk ehitusloata (ehitusteatiseta) ehitamine on eetiline ja õiguspärane või mitte, ehk kas ehitusloata ehitatud maja tuleb lammutada. Tegemist on väga põhimõttelise küsimusega, sest juhul kui ehitusloa taotlemine on bürokraatlik ning ajamahukas (ja paraku see nii on), siis tundub lihtsam esmalt ehitada ja seejärel seadustada.

On ka oluline, et loa menetlustes võib selguda, et mõni naaber on vastu või mõni soovitud tehniline lahendus tekitab ümbruskonna majaomanikele suuri probleeme. Seega võib juhtuda, et seaduspäraselt käitudes soovitud kujul ehitusluba ei saadagi. Praegune praktika on kahjuks selline, et kui omavalitsus ehitusloata ehitatud maja aktsepteerib, siis võib eeldada, et ebaseaduslikult ehitatud maja ei lammutata ning ei nõuta ka ehitisest tekkivate negatiivsete mõjude likvideerimist.

Omavalitsus põhjendab seda asjaoluga, et ehitusseadustik justkui ei võimalda ehitusloata maja lammutamist, vaid see õigus on ainult teatud juhtudel. Sellega ei saa siiski nõustuda, riikliku järelevalve meetmed on väga mitmekesised (vt täpsemalt ptk 11.1.) ning omavalitsuse kaalutlusõigus kas osaliseks või täielikuks lammutamiseks on ülimalt suur. Selge on aga see, et kehtiva seaduse alusel on väga vähe lammutusnõudeid esitatud, mistõttu on ka kohtupraktikat lammutamisega seoses vähe.

Autor: Tuulikki Laesson Ehituse teabevara peatoimetaja