Raskused vana taastamisel: õlireostus müüritises ja tsentrist väljas hoone

Nordeconi juhatuse esimehe kohalt lahkunud Jaano Vink ja masinasaali renoveerimise projektijuht Arvo Kirotus valmivas majas maikuus.
Nordeconi juhatuse esimehe kohalt lahkunud Jaano Vink ja masinasaali...

Tallinna kesklinnas asuva endise Lutheri vineeri- ja mööblivabriku masinasaali keerukas ümberehitus büroopindadeks algas elmisel suvel. Ehitajad on selle käigus pidanud korrigeerima nii omaaegseid ehituslikke ebatäpsusi, viima kokku muinsuskaitselisi ning nüüdisaegseid tehnilisi ja planeeringulisi vajadusi ning võitlema muu hulgas katusele aastate jooksul pesa rajanud herilastega.

Tallinnas Vana-Lõuna tänaval asuv Lutheri tehase masinasaal, kuhu ankurrentnikuna kolis Äripäev, on arhitektuurselt ainulaadne: ühel tasapinnal on kokku 7000 ruutmeetrit pinda ja lagi ulatub kõrgemas osas kesklöövi all põrandast 12 meetri kõrgusele.

Ehituslepingu võitnud Nordecon AS on ligi aasta kestnud tööde käigus renoveerinud raudbetoontarindid, taastanud fassaadide esialgse kuju ja rajanud sisekliima tagamiseks nüüdisaegsed tehnosüsteemid ning tänapäevased siselahendused, kombineerides betoon- ja klaaspindu Lutheri mööblitootmises laialdaselt kasutatud vineeriga. Hoone sisemuses on ühes lõigus avatuks jäänud kõik kolm löövi. Maja keskel on suur aatrium ja katusel terrass.

Nordeconi projektijuht, aasta ehitaja 2011 tiitliga pärjatud Arvo Kirotus jalutab valmivas ärimajas ja alustab tehtud tööde kirjeldamist kõrge kesklöövi all.

“Ehitusloa saime eelmise aasta juuli alguses, tööd algasid esmalt konstruktsioonide avamise ja puhastamisega, mis võtsid kokku kolm kuud. Esialgu oli vaja saada ette pilt, mis seisus hoone on. Näiteks keldrikorrusel oli palju ruume, kuhu oli aastate jooksul kogunenud üsna palju sodi ning kus pimedas ringi liikumine oli üsna keerukas,” jutustab Kirotus.

Hoone sai skannitud

Nõukogude ajal, mil vineeritehasesse paigutati uusi masinaid, kohendati hoonet mitu korda, nüüd asuti seda büroohoone vajaduste järgi värske ruumiplaneeringu põhjal ümber ehitama. Näiteks rajati rekonstrueerimise käigus keldrikorruse ja esimese korruse vahele uus vahelagi, mis on varasemast umbes meeter kõrgemal ning teeb seeläbi võimalikuks ka keldrikorruse kasutamise.

Selgus ka, et kuna ehitamise ajal 20. sajandi alguses tänapäevaseid mõõteseadmeid olemas ei olnud ja neid asendas inseneri silm ning mõõtenöör, on kogu hoone 150 mm tsentrist väljas ning selle iga tala on natuke erineva sammu ja kõrgusega. Mõistagi valmistas see ehitajale päris palju peavalu ja lisatööd.

Objektijuht Hardy Ivask Nordeconist: “Skannisime hoone iga kolme millimeetri tagant, kõrvutasime saadud kujutist eelprojektiga ning asusime seejärel neid kahte kokku sobitama ja leitud ebatäpsusi korrigeerima.” Ta lisab, et üks suuremaid erinevusi vana hoone rekonstrueerimise ja uue hoone ehitamisel ongi see, et vana konstruktsiooni puhul ei saanud ka Lutheris torustike ja kommunikatsioonide rajamisel mudelprojekteerimist selle ideaalvariandis kasutada, kohapeal oli vaja pidevalt lahendusi korrigeerida.

Logistika ja ehituse planeerimise on teinud raskemaks ka asjaolu, et rekonstrueeritavale objektile ei saanud paigaldada kraanat. Materjalid on hoonesse toodud ehitusprotsessi ajal avatud olnud küljeuksest, kust need upitajaga sisse tõsteti ning tõstuki abiga vajalikesse kohtadesse teisaldati.

Ähvardavad herilased katusel

Hardy Ivask märgib, et hoone konstruktsioonide avamine pakkus üsna palju üllatusi. “Raudbetooni seest tuli välja üsna palju erinevat tüüpi armatuuri. Ilmselt võeti 20. sajandi alguses ehitades lihtsalt materjal, mida kätte saadi. Mõnes kohas olid armatuuri asemel näiteks ümara ristlõikega torud.”

Arvo Kirotus lisab: “Üllatusi tuli vana hoone seest välja rohkem, kui oleks osanud oodata, näiteks fassaadid olid turvakaalutlustel kaetud mingi metallkarkassiga. Välisvooder oli kohati ka kahjustunud.”

Kahjustuste kindlaks määramiseks oli küll teostatud ekspertiis, ent see erines Kirotuse sõnul küllaltki suurel määral tegelikkusest. “Mõnel pool tuli sein lahti võtta, paekivid nummerdada ning need korralikult tagasi laduda, kasutades kohati ka uut kivi.” Fassaadi korrastamisel parandati kokku 350–360 m2 jagu välisseina ning töö tegi meeste sõnul keerukaks sobiliku paekivi defitsiit Eestis.

Ka katusekonstruktsioon sisaldas Hardy sõnul vähemalt nelja eri kihti. “Tundub, et katusele pandi samuti kõike, mis vähegi võimalik ja mida kätte saadi,” muigab ta ja meenutab veel, et katusel kasvasid ka kased. “Iga kase all oli herilasepesa. Mehed jooksid nendega tegeledes seal päris palju ringi ja said ka nõelata,” avaldab Ivask humoorikaid pilte möödunud suve teisest poolest, mis kinnitavad veel kord, et vana hoonet rekonstrueerima asudes tuleb valmis olla tõesti kõigeks.

“Kahjustunud katuseplaadi betooniosa paksus varieerus 60–80 mm ringis ning seda haamriga lahti koputades oli ka hetki, kus maja varises 2 cm, siis veel kaks – nii, kiire arvutus – jalge alla ongi jäänud vaid 2 cm, äkki peaks ennast liigutama?” meenutab ta toimunut.

Samal ajal konstruktsioonide avamise ja puhastamisega toimus ka projekteerimine, konstruktiivse osa betoonitööd lõpetati novembriks. Umbes sel ajal lõpetati ka müüritööd ja enne vana aasta lõppu asuti sulgema katust.

Ideaalsete pindade jahil

Rekonstrueerimise käigus parandusi vajavad raudbetoontarindid parandati selleks ette nähtud remondiseguga. Umbes kümmekond aastat tagasi parklaks rekonstrueeritud hooneosaga võrreldes sooviti seekord teostada neid töid nii, et betoonpind jääks ühtlasem ja vähem laiguline. Kahjuks erinevad tänapäevased remondisegud meeste sõnul siiski paratamatult üsna palju vanast kollakast jämedateralisest betoonpinnast. “Täpselt samasugust jämedateralist pinda ei saanud, ent võrreldes parklamajaga on tulemus siiski veidi parem. Siin pole kesklööv päris nii laiguline kui parklas,” viitab projektijuht Kirotus parandatud betoonpindadele.

Ta selgitab, et tööde teostamisel peab pidevalt silmas pidama erinõudeid, nii muinsuskaitselisi kui ka Päästeameti omi. “Tihti käivad ametnikud ka objektil kohal ja juhtub sedagi, et mitmed nõuded muutuvad üsna ootamatult tööde käigus.”

Hoone peasissekäigu ukseava varem polnud ning selleks rajati maja kesklinnapoolsesse otsa täiesti uus ava. Siin tuleb hästi välja arhitekti põhiidee: pannes kokku metalli ja betooni, loob see pisut sakraalset kõla ja industriaalset muljet. Betoon pidi jääma siin ehedal kujul, selle kõrval asub must metall, seinas vineer.

“Keskel on koridor, külgede poole tulevad väikesed rendipinnad ning nende taga välisseinte ääres asuvad tehnilised ruumid,” viipab Kirotus sissekäigu ees seistes paremale ja vasakule. Kokku on majja paigaldatud seitse ventilatsiooniagregaati viies ruumis ja mehed tunnistavad, et nüüdisaegsete kommunikatsiooniseadmete mahutamine on olnud üks suuremaid peavalusid.

Hoone teises otsas, parklamajas võeti kümmekond aastat tagasi katuseakendelt maha ka vanad raamid, ent nüüd tuli need muinsuskaitseliste nõuete tõttu alles jätta. Sellega seoses on kesklöövi kohal ajaloolist hõngu rohkem alles: ajalooliste raamide, mis näevad pisut välja nagu trellid, välimus tekitab kahtlemata eriarvamusi.

Seest õli, väljast niiskus

Hoone sisepinnad viimistletakse vastavalt vajadusele, kohati jäetakse avatuks ka betoonpinnad. Väiksematel rendipindadel kasutatakse kasespooni ja Äripäeva osas heledamat alpi spooni. Keldrikorruse ajalooline madal lagi ja selle sambad nende ajaloolistes asukohtades jäävad alles koridori, mis ühendab parklat hoonega. “Siin puhastasime konstruktsiooni õlireostusest, kasutades kemikaale ning üritades imada võimalikult palju õlireostust müüritisest välja. Huvitav oli, et kuigi saime seina puhtaks, ei püsinud see sellisena kuigi kaua. Paari tunni pärast immitses õli müüritisest, postidest ja taladest taas välja. Seetõttu olime sunnitud reostuse konstruktsiooni sulgema, kasutades selleks radoonitõkkekilet, mille peale paigaldasime armatuurvõrgu ning kõige peale saneerkrohvi,” avaldab Hardy Ivask põneva loo õlireostuse “elujõulisusest”.

Samal korrusel taastatud välismüürid said omakorda kaetud saneerkrohviga, et takistada hoonesse väljast tungivat pinnaniiskust. Kuna see pressiks sisse koos sooladega, ilmuks taastatud müüritisele aja jooksul seetõttu valged inetud kristallid. “Et seda ära hoida, paigaldasime paekivile dreenmati, selle peale sarnaselt õlireostuse tõkestamisega võrgu ja peale saneerkrohvi. Nii liigub kogu niiskus dreenmati kaudu põrandakonstruktsiooni ja imbub selle kaudu pinnasesse,” selgitab Ivask.

Eraldi pingutust nõudis ehitajalt ja projekteerijalt ka Äripäeva videoruumi rajamine, kus normikohase helikindluse saavutamiseks paluti appi Eesti hinnatumaid selle ala spetsialiste Linda Madalik. Järelkõla eemaldamiseks tuli teostada arvutusi ning laed ja seinad katta sobilike akustiliste plaatidega.

Majas on vesipõrandaküte, vaid tehnilistes ruumides on rajatud radiaatorküte. Jahutamiseks kasutatakse seintel olevaid splitte ning lagedele paigutatud jahutuskassette, mida tuleb kokku sadu. Kõrge, akendega varustatud löövi tõttu võib ennustada, et suviti hakkab hoone jahutusvajadus ning sellele kuluv energiahulk ärimajas olema üpris suur.

Lutheri Ärimaja näol on tegu eripärase arendusega ajaloolise hoonega, mille rekonstrueerimisega kaasnes rida keerulisi ehituslikke küsimusi. Hoone ehituslugu kuulda ja seda oma silmaga uudistada saab 9. augustil toimuval seminaril "Lutheri vabriku masinasaalist moodsaks ärimajaks."

Pane ennast kirja SIIN.

 

Osale arutelus

  • Lauri Leet
    Kaasautor

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi ehitusuudiseid sotsiaalmeedias:

RSS

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Ajakiri Ehitaja

november 2017

Teabevara ehitus­spetsialistile

Valdkonna tööpakkumised

Lemminkäinen otsib TEEDEEHITUSE PROJEKTIJUHTI

Finesta Baltic OÜ

30. detsember 2017

Ehituse erilehed