"Jalge all on vaid 2 cm betooni, ehk peaks liigutama?"
Objektijuht Hardy Ivaski kogemused Lutheri vineerivabriku masinasaali renoveerimisel kinnitavad veelkord, et vana hoonet rekonstrueerima asudes tuleb valmis olla tõesti kõigeks võimalikuks.
„Raudbetooni seest tuli välja üsna palju erinevat tüüpi armatuuri. Ilmselt võeti 20. sajandi alguses ehitades lihtsalt materjal, mida kätte saadi. Mõnes kohas olid armatuuri asemel näiteks ümara ristlõikega torud,” kirjeldab ta hoone konstruktsioonide avamist.
Ka katusekonstruktsioon sisaldas Hardy meenutuste kohaselt vähemalt nelja erinevat kihti. „Tundub, et katusele pandi samuti kõike, mis vähegi võimalik ja mida kätte saadi,” muigab ta ja meenutab veel, et katusel kasvasid ka kased.
„Iga kase all oli aga herilasepesa. Mehed jooksid nendega tegeledes seal päris palju ringi ja said ka nõelata,” avaldab Ivask humoorikaid pilte möödunud suve teisest poolest.
„Kahjustunud katuseplaadi betooniosa paksus varieerus 60 – 80mm ringis ning seda haamriga lahti koputades esines ka korduvalt hetki, kus kaks sentimeetrit varises maja, siis veel kaks – nii, kiire arvutus - jalge alla ongi jäänud vaid 2 cm, äkki peaks ennast liigutama?” meenutab ta toimunut.
Projektijuht Arvo Kirotus ja objektijuht Hardy Ivask tutvustavad, mida põnevat Lutheri Ärimaja renoveerimisel veel juhtus, 9. augustil toimuval seminaril "Lutheri vabriku masinasaalist moodsaks ärimajaks". Pane ennast kirja SIIN.
Sisearhitekt ei soovita kiiresti mööduvaid trende järgida
