Autor: Tõnu Toompark • 4. detsember 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere.

Praktikas tuleb tõdeda, et välismaalasest koduotsija ootused võivad olla hoopis teises äärmuses. Sageli ootavad välismaalased Lääne-Euroopast hoopis seda, et Eestis on võimalik ühiselamu toa hinnaga saada üürile luksuslik kesklinnakorter.

Kõrgem hind tähendab paremat kaupa

Tõde on selles, et enamasti tõesti maksavad välismaalased keskmisest pisut kõrgemat üürihinda, kuid seda ka keskmisest märksa parema kauba eest. Ehk siis välismaalased soovivad keskmisest kvaliteetsemat hoone ja korteri kvaliteeti.

Või siis soovib välismaalane eluruumi üürida lühikeseks perioodiks – paariks nädalaks või paariks kuuks – ja ta teab, et lühikese üüriperioodi üürihind ongi tavapärasest kõrgem.

Üürileandja peab riskid maandama

Välismaalastest üürnike puhul tasub silmas pidada, et üürileandja küsiks piisavalt suure tagatisraha, et katta üürimaksetega probleemide ilmnemisel võimalikult palju saamata jäänud üüritulust ja tasumata jäänud kõrvalkuludest.

Võlaõigusseadus lubab üürnikult küsida tagatisraha maksimaalselt kuni kolme kuu üüri ulatuses. Praktikas küsitaks etagatisraha pigem ühe-kahe kuu üürisumma ulatuses.

Välismaalasest üürniku läbi suure kala püüdjate lootuses peab arvestama võimalike riskidega. Mis siis saab, kui välismaalasest üürnik võlgu jääb? Eestimaalase leiab tõenäoliselt varem või hiljem üles, aga hakata suure ilma pealt võlgujäänud välismaalast otsima on suhteliselt lootusetu ettevõtmine, mis toob endaga kaasa pigem kulu, kui tulu.