6. oktoober 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti kinnisvaraturg jaguneb jätkusuutlikkuse järgi tinglikult kolmeks- rahakeskused, lootustandvad ja lootusetud alad.

„Esimene grupp, mis paljude jaoks ongi justkui terve kinnisvaraturg, hõlmab pea tervet Harjumaad ja Tartu linna. Need on alad, kus käib aktiivne majandustegevus, luuakse lisandväärtusi, kus tööandjatel on võimalust ja motivatsiooni palgata uusi inimesi ja neil omakorda soetada endale kinnisvara,“ loetles ta.

Teine grupp ehk lootustandvad alad on Soomani sõnul enamus maakonnakeskusi ja kuurortpiirkondi nagu näiteks Viljandi, Rapla, Jõhvi jt ning Läänemaal, Lääne-Virumaal, Pärnumaal ja Saaremaal paiknevad suvituspiirkonnad. „Neis kas toimub piisavalt suur iseseisev majandustegevus või on piirkonnad ise niipalju atraktiivsed, et raha soovib sinna mingil määral voolata,“ selgitas ta.

Lootusetute alla liigitas ta kõik ülejäänud piirkonnad. „Kusjuures raske on Valga, Mustvee või Surju rahvale midagi ette heita, et nende kodukandid on järeljooksikud. Meie kauaoodatud haldusreform pole kuskile jõudnud ja lisandväärtuse loomise asemel osatakse riigi tasandil piirkondi hoopis veelgi ebaatraktiivsemaks muuta, kaotades ära ühistranspordiühendusi ja sulgedes koole,“ rääkis ta.

„Ja nii olemegi olukorras, kus Tartu linnas on keskmine korteriomandi tehinguhind 1316 €/m², 87 kilomeetri kaugusel Valga linnas aga ainult 99 €/m², rääkimata veelgi mahajäetumatest piirkondadest, kus kinnisvarast vabanemiseks tuleb suisa peale maksta,“ lisas Sooman.