4. juuni 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Algoritmid ruumilise keskkonna kujundamiseks. Kui paljude suurte rahvusvaheliste arhitektuuribüroode juurde on tekkinud digitaalse mudeldamise töörühmad (advanced modelling groups), siis Woods Bagoti globaalse arhitektibüroo juures tegutseb veel eraldi uurimisgrupp, kelle töö on orienteeritud uute tehnoloogiliste vahendite ja meetodite otsimisele ning arendamisele. Hiljuti esitles Woods Bagoti vanemdisainer Åsmund Izaki Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia Arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas oma lähenemist ja arhitektidele tehtud digitaalseid töövahendeid.

Izaki on isiklikuks eesmärgiks võtnud algoritmide loomise, millel on selge väljund ruumilise keskkonna kujundamisesse. Tööriistakomplekt, millega uued hooned luuakse, peaks Izaki meelest olema aimatav ka lõpptulemust vaadates. Ta loodab, et uurimisgrupi töö viib lõpuks lausa omaette stiili või käekirja tekkimisele, mis defineerib nende globaalses stuudios loodavat arhitektuuri ja stiili.

Esmapilgul utoopiline eesmärk võib osutuda võimalikuks, kuna ettevõte investeerib tervelt 2% oma aastasest käibest uurimis- ja arendustöösse. Ilmselgelt on ettevõtte juhtkond aru saanud, et innovatsioon ei ole enam turunduskampaania osa, vaid hädavajalik jätkusuutlikuks toimimiseks ning pidevalt pildil püsimiseks.

Kui kogenumad professionaalid suudavad hoone tegelikku toimimist küllaltki hästi ette näha, siis vähem kogenud arhitekt võidab uutest tööriistadest ilmselt rohkem.

Uued töövahendid muudavad loomeprotsessi olemust

Seal, kus teised näevad pelgalt tööriistu, näeb Izaki uut moodi koostööd. See on koostöö arhitekti ja arvuti vahel - loominguline liit, kus mõlemad pooled täiendavad üksteist ja koos töötades tekib sünergia, mis avaldab mõju mitte ainult tööprotsessile, vaid ka lõpptulemusele. Arvuti peab sellise liidu tekkimiseks olema võimeline arhitekti antavat sisendit interpreteerima ning genereerima väljundit, mida arhitekt omakorda oleks võimeline tõlgendama.

Samas peaks arvuti olema võimeline inimest üllatama - looma väljundit, mida arhitekt ise ei suudaks ette kujutada. Vastasel juhul ei oleks tegemist inimese koostööpartneri, vaid tema käsutäitjaga.

Soovitud üllatusmomendi tekitamine sõltub loomulikult ka arhitektist. Kui kogenumad professionaalid suudavad hoone tegelikku toimimist küllaltki hästi ette näha, siis vähem kogenud arhitekt võidab uutest tööriistadest ilmselt rohkem. Arvutusprotsess võimaldab operatiivselt anda tagasisidet juhtudel, kus varem sai otsustavaks arhitekti pikkade aastate vältel välja kujunenud n-ö kõhutunne. Seega on uutel töövahenditel ka oma hariduslik roll - need aitavad arhitektidel oma kõhutunnet treenida.

Åsmund IzakiIzaki on vanemdisainer Woods Bagotis - globaalses arhitektuuribüroos, kus töötab rohkem kui tuhat arhitekti ja inseneri.

Arendanud linnaplaneerimise, arhitektuuri ja mööbli arvutuslikke mudeleid läbi koodiloome.Projektide hulka kuulub näiteks VITA riiulisüsteemi interaktiivne liides (Aedas R&D CDR koosseisus) ja 11. septembri riikliku memoriaalmuuseumi nähtavusanalüüs, millega uuriti arhitektuuri kogemuslikku külge.

Elevandiluust torn jääb seljataha

Åsmund Izaki arvab, et tema lähenemine aitab kummutada ettekujutust arhitektist, kes loob arhitektuuritaieseid uhkes eraldatuses elevandiluust tornis. Teatud mõttes demüstifitseerib arvutuslik arhitektuur loomeprotsessi, talletades kirjapanemata teadmised ja oskused mitte kivisse, vaid sõnasse - arvutikoodi. Sedasi muutub loomeprotsess läbipaistvamaks ning selle tulemusel muutuvad loodetavasti põhjendatumaks ka otsused, mida arhitektid hooneid projekteerides vastu peavad võtma.

Izaki loodud tööriistad annavad arhitektile tagasisidet hoonete kavandamise varajases etapis, milleni projekteerimises standardiks saamas BIM-programmid veel ei ulatu. Izaki arvates on tema tööriistadel ja BIM-il teinegi oluline, ehkki abstraktsem erinevus. Arhitekti töövahendina on BIM algselt mõeldud ikkagi tootmiseks ning selle üks peamistest eesmärkidest on ajalooliselt olnud ehitusdokumentatsiooni genereerimine. Aga hoone infomudel, mis on reaalse hoone digitaalne (proto)koopia, ei võimalda interpretatsiooni ja tõlgendust, mis on vajalik arhitekti loominguliseks tööks. Izaki näeb arhitektuuri arvutamises just viimase rolli täitjat - see võimaldab kodeerimist käsitleda keelelise vahendina, sest arvutikoodi ju kirjutatakse. Koodi kirjutades luuakse hoonele uus ja mittekopeeritud digitaalne kuju ning selle läbi antakse arhitektuurile ka uus tähendus.

Autor: Renee Puusepp, 3D Labor/EKA Arhitektuuriteaduskonna teadur