Autor: Kaur Lass • 14. jaanuar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tänaseks on kaks aastat tegeldud planeerimisseaduse eelnõu korrastamisega, kuid ametnikel ega poliitikutel pole olnud julgust tunnistada seda projektipõhiselt sündinud kehva eelnõud ebaõnnestunuks. Järjekorras neljandat planeerimisseadust ei ole vaja, enne kui senist seadust ei suudeta rakendada. Ulatusliku muutmise asemel saab vajalikud muudatused viia ka kehtivasse planeerimisseadusesse.

Seaduserikkumised jääksid alles ka uue seaduse puhul, sest need on tulenenud nõrgast järelevalvest ja planeerijaõppe puudumisest. Uuest seadusest lihtsam on jätkata senise planeerimisseaduse rakendamist, sest see tagab kodanikele planeeringute koostamises osalemiseks suure sõnaõiguse. Seaduse toimimine on tänu kohtupraktikale aina paranenud, mida kinnitabki fakt, et selle järgi koostatud korrektsed planeeringud on kohtulikul kontrollil kehtima jäänud.

Avalikkusest kaugemale

Uue planeerimisseaduse eelnõu kohta on justiitsministeerium välja toonud kasuna, et selle kohaselt saaks majade vahele üksikelamu ehitada detailplaneeringuta. Paradoks on see, et seda saab teha ka kehtiva seaduse järgi.

Eelnõud on põhjendatud ka sellega, et detailplaneeringu muutmiseks luuakse reeglid, mille abil saab seda paindlikult täiendada. Tekib küsimus, miks siis on vaja planeeringuid avalikkuse osalusel koostada, kui neid saab muuta hiljem avalikkuse seljataga vabalt muuta? Ehitusõiguse salaja kärpimine või lisamine avalikkust kaasamata viitab ametnike suva kasvule ja demokraatia vähenemisele. See suurendab kinnisvaraturule investeerimise riske, sest senised ühtsed juhised asendatakse ümberotsustamise võimalustega.

Uus seadus toob sisse mõiste eriplaneering teemaplaneeringu asemel, mis tähendab aga planeerimise viimist maakonna tasandilt tsentraalsele tasandile. See vähendab edaspidi kohalikke avalikke diskussioone ja muudab planeerimise kodanikust kaugemaks.

Arvatavasti ei ole taibatud, et praeguse Rail Balticu planeerimise viga ei ole mitte kolmes maakonnaplaneeringus, vaid nõrgas läbiviimises kehtiva seaduse raames. Eriplaneering oleks selliste objektide puhul veel halvem valik, sest asukohavaliku probleeme saab lahendada küladesse kohapeale minnes. Maavalitsused seda suudavad, Tallinna ametnikud mitte. Seega võtaks uus eelnõu kodanikult kodulähedase suhtluspartneri ja vähendaks oluliselt nende võimalusi osaleda riigi võtmeobjektide planeerimisel.

Seadus ignoreerib arvamusi

Uuele seaduseelnõule on tehtud hulk parandusettepanekuid. Seaduse koostajad neile reeglina ei vasta. Seda, et eelnõu on projektipõhine, isegi ei häbeneta. Justiitsministeeriumi väitel viiakse seaduse muutmine läbi, sest sellega on alustatud. Ning protsessi ei hakata peatama, ehkki sellega seatud eesmärki seadusi harmoniseerida ei ole võimalik saavutada ning eelnõu ei pea mõistlikuks oma eriala spetsialistid.

Kui riik tahab planeeringute puhul, et nende elluviimise strateegiliste valikute mõju on hinnatud, siis riik ise sama ei tee. Uue seaduse elluviimise majanduslikku kahju, sotsiaalset negatiivset mõju (kaasamise vähenemine) ja ka võimalikku keskkonnamõju pole üldse hinnatud. Kinnisvaraturgu ja ehitamise kavandamise aluseid mõjutava seaduse muutmine majanduskriisi sisenemise hetkel on aga tegu, mis kaotab Eestist palju töökohti ja investeeringuid ning tekitab riigile suure kahju. Arvatavasti on otsesed kahjud kümnetes miljonites eurodes ja kaotused investeeringute kadumisest kordades suuremad.

Kuidas saavutada planeerimise kiiruse kasv?

Planeerimise kiiruse tegelikuks kasvuks on vaja õiguskindlust. Lisaks tõhusamale järelevalvele aitaks planeeringute kvaliteedi kasvule kaasa see, kui planeeringu koostajaid asutaks valima pädevuse alusel senise odavaima hinna järgi valimise asemel.

Lisaks tuleb planeerijaid koolitada. Neilt eeldatakse sisuliselt arhitekti, maastikuarhitekti, demograafi, juristi, kartograafi, inseneri ja majanduseksperdi hariduse kombineerimist ning seda veel nii, et ta oleks hea avalik esineja, strateeg ning läbirääkija. Seda on üsna palju. Samas nende oskuste kombineerimine on üks osa sellest, et pöörata planeerimine näoga kodaniku poole. Kodanikega suhtlus, toimiv linnaruum ja külamiljöö ning investeerimiskindlus kinnisvaraturul saavad tekkida siis, kui planeerija on pädev ja planeerimisseadus kauem kehtiv, kui praegu on sageli Tallinnas detailplaneeringu koostamise ajaline kestvus.