29. juuli 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Ehitusvaldkond on väga kompleksne ja seostub tugevalt majandus-, kultuuri-,  loodus-  ja teiste keskkondadega. Seetõttu peaksid esmalt olema teised strateegiad läbimõeldud ja selged. Strateegia on ka see, kui riik ei sekku ning laseb valdkonnal kulgeda isevoolselt," ütles Udam. 

"Parim asi, mida riik teha saaks, on piisava etteteatamisega kehtestada reeglid, mida kõigil järgima tuleks hakata. Ja need reeglid peaks olema seotud eesmärkidega suurendada ruumilise planeerimise, projekteerimise ja ehitamise kvaliteeti ning olema suunatud pidevale arengule ja jätkusuutlikkusele. Valdkondi, millele Eestis tuleks senisest enam tähelepanu pöörata on kolm," märkis ta. 

"Esiteks ruumilise planeerimise kvaliteet. Arhitektidele tuleks anda suuremad õigused, millega kaasneksid ka suurem kohustus ja vastutus. Teiseks - inseneriõppe tase ja inseneri vastutus. Tuleks mõelda tagatiste süsteemile riskide võtmisel. Kolmandaks - tööviljakus. Eesti ehitusjuhtimise korraldus ei ole rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. On liiga tööjõumahukas ja vähe innovaatilisi lahendusi. Pakub liiga vähe rakendust ja väljakutseid inseneridele, kelle oskused ja kogemus võimaldaksid enamat," tõi Udam välja.

"Kaudset mõju omaks näiteks reegli kehtestamine, et alates aastast 2020 peavad kõik uued hooned olema mudelprojekteeritud. Ehitus ja kasutuluba ei väljastata enne, kui simulatsioonide abil on hinnatud erinevate nõuete täidetus. Näiteks energiakulukus ja ökoloogiline jalajälg üldisemalt. Samuti vastavaus töö- ja/või elukeskkonna nõuetele (kliima, ohutus, puuetega inimeste kasutuvõimalused jms). Riik nõudliku tellijana peab olema selles osas eeskujuks," lisas Udam.

Autor: Maria Eldremann