Autor: Tambet Laasik • 9. juuni 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ehituse töövõtulepingutes on nii ehitaja kui tellija jaoks üks olulise tähtsusega küsimusi tööde maksumus. Paraku on tööde maksumus ka klassikaliseks vaidlusobjektiks. Vastavate vaidluste ärahoidmiseks on oluline teadvustada, mida kujutab endast tööde eelarve ning millistel tingimustel on ehitajal õigus nõuda eelarvest suuremat tasu.

Kvaliteetseks ehitamiseks oli vajalik teha kokku leppimata lisatöid, lisaks materjalihindade ja tööjõukulude ettenägematu kasv, jne. Ometigi ei ole kivi vaid ehitajate kapsaaias, vaid ka tellijad üritavad tööde maksumust igati vähendada, eitades igal võimalusel tööde kallinemise võimalust ning tuginedes kvaliteediprobleemidele, sõltumata sellest, kas neid tegelikult esineb või mitte. Läbimõeldud lepingutekstide kasutamisega on vastavaid vaidlusi enamasti aga võimalik vältida.

Hinnapakkumuse viide lepingusse

Võlaõigusseaduse kohaselt võib töö eelarve olla siduv või mittesiduv. Äärmiselt oluline on, et see oleks lepingus üheselt mõistetavalt määratletud. Nii on mõistlik viidata lepingus ehitaja hinnapakkumisele või võtta see lepingu juurde lisana. Kui hinnapakkumisele lepingus ei viidata, ei ole sellel ka eelarve tähendust. Eelarveks ei ole lihtsalt numbrina lepingus sätestatud tööde maksumus vaid just konkreetsete tööde ja materjalide lahtikirjutus.

Siduv eelarve on definitsiooni kohaselt täitmiseks kohustuslik.

Kui tööd siiski kallinevad, loetakse see sõltumata tehtud töö tegelikust mahust ehitaja ettevõtlusriskiks. Juhul, kui pooled ei ole eraldi teistmoodi kokku leppinud, eeldatakse, et eelarve on siduv. Vastav põhimõte lähtub omakorda eeldusest, et ehitaja oskab professionaalina oma töö mahtu ja hinda piisavalt täpselt hinnata.

Mittesiduv eelarve?

Alternatiiv on leppida kokku mittesiduvas eelarves, ehkki enamik tellijaid sellist kokkulepet loomulikult näha ei taha. Mittesiduva eelarve puhul selgub lõplik maksmisele kuuluv tasu alles pärast tööde lõpetamist tegelike mahtude ja kulude alusel. Algne eelarve on selles kontekstis vaid juhtnöör.

Mittesiduva eelarve korral ei saa aga ehitaja nõuda suvalist summat, vaid mittesiduva eelarve korral täiendava tasu nõudmiseks on konkreetsed tingimused.

Esiteks, eelarve ületamine peab olema oluline. Millisest hetkest on eelarve ületamine oluline, on igakordselt asjaolude hindamise küsimus, kuid näiteks kümne-protsendist hinnatõusu võiks kindlasti pidada oluliseks.

Teiseks, eelarve ületamine peab olema ehitaja jaoks mõistlikult mitteettenähtav. Võlaõigusseadus lähtub töövõtja professionaalsuse eeldusest, mistõttu on oluline hinnata millise eelarve oleks koostanud professionaalne hoolas ehitaja ning milliseid tööde kallinemise riske oleks ta selle juures arvestanud. Vaid juhul, kui ehitajal ei olnud mõistlikult võimalik ette näha, et tööd võivad algse eelarvega võrreldes kallineda, on tal õigus nõuda eelarvet ületavat tasu.

Kolmandaks, ehitaja peab eelarve ületamisest tellijat viivitamatult teavitama. Veel parem on tellijat teavitada juba eelarve ületamise ohu ilmnemisel. Vaid juhul, kui need kolm nõuet on täidetud, on ehitajal õigus täiendavale tasule.

Autori soovitus on sätestada ehituse töövõtulepingus väga selgelt, kas tegemist on siduva või mittesiduva eelarvega ning millistel tingimustel on ehitajal õigus algset eelarvet ületavale tasule. Nimetatu aitab vältida ebavajalikke, kuid praktikas kahjuks liigagi sagedasi vaidlusi.