Autor: Marta Jaakson • 6. detsember 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Kui rääkida, mis tegelikult piirab riiki investeerimast, siis ei saa üle ega ümber rahast. Kui vaadata veidi pikemalt ette, siis ega seda raha väga pole,“ nentis Olgo. Ta selgitas, et raha ei ole seetõttu, et riigi seadustega võetud kohustused ja kulud kasvavad kiiremini kui riigi tulud.

Aastal 2015 on Olgo sõnul riigil kaks korda vähem võimalusi investeerida kui aastal 2013, kuna käimas on periood, kus Euroopa raha kasutamisaeg saab läbi ja uut raha ei jõuta veel kasutusse võtta.

Riik on Olgo sõnul investeerinud täna suuresti Euroopa raha, meie enda raha on investeeringutes vähemuses. „Kui vaadata investeeringute puhul sõltuvust Euroopa Liidu rahast, siis tegelikult 2007 kuni 2013 on riik investeerinud kokku 4,2 miljardit, sellest kolm miljardit on Euroopa Liidu raha, ehk siis ligi 70 protsenti,“ nentis ta.

Investeeringuid tehakse tema hinnangul üldjuhul vaid siis, kui saadakse toetusi. Olgo nentis, et riigi puhul ei ole enamaks investeerimiseks ka väga palju võimalusi. Ta lisas, et fikseeritud kuludest suurema osa moodustavad pensionid, sotsiaaltoetused ja need kulud, millega riik arendusinvesteeringuid ei tee. Samuti takistavad riigil investeeringuid teha teatud riiklikud protsessid või seadustest tulenevad põhjused.

Ideaalis peaks investeerimine riigi arendamisse Olgo sõnul käima järgmiselt: teatud valdkondades lepitakse kokku teatud arengumissioon, kuhu tahetakse jõuda ning siis on selge, mida tuleks teha, et sinna jõuda ja millistest allikatest saab neid muutusi rahastada.

Täna on Olgo sõnul riigil plaanis need asjad, mida saab Euroopa Liidu rahaga muuta või investeerida, need arendused, mida Euroopa Liidu rahaga muuta ei saa, neid eriti ei tehta. Ta tõi näite muuseumide kohta, kus Euroopa Liidu raha oli võimalik kasutada muuseumi näitusesaalide kordategemiseks, ent teisalt kehvas seisus muuseumide hoidlatele Euroopa raha ette nähtud ei olnud.

Olgo nentis, et kahjuks on seisma jäänud mõnda aega tagasi riigi kinnisvara andmine RKASi haldusalasse. Tema sõnul on vaid 20 protsenti riigi kinnisvarast üle antud. Suurim riigi kinnisvara omanik on täna haridusministeerium. See, et kinnisvara ei ole ühtses halduses, takistab selle kinnisvara arenguid ja sinna investeerimist.

Olgo sõnul tuleks lähiajal RKASilt kinnisvara üle võtta ja hakata vaatama, mida ja kuidas arendada ning millised on vajadused. Ta rõhutas, et täna ei tea tihti koole haldavad üksused isegi seda, kui palju on neil pinda, mis osa sellest on pidevas kasutuses ja milline osa ebapraktiliselt tühjana seisab.

Paljud pearahal toimivad süsteemid, näiteks tervishoid ja haridus, tunnistavad, et see raha ei kata ära tegelikku investeerimisvajadust märkis Olgo. „Kui riik tahab, et ta kinnisvara oleks hästi hoitud või need, kellelt ta teenust ostab, suudaksid seda hästi hoida ja majandada, siis tuleb rahastamismudelid üle vaadata,“ ütles ta.

Uus aeg Eesti jaoks algab aastal 2020, kui käivitub uus Euroopa Liidu toetuste periood. Olgo rõhutas, et juhul, kui Eesti riik areneb nii nagu plaanis, siis suure tõenäosusega ei saa Eesti järgmisel rahastusperioodil toetusi. „Küsimus on selles, kas meil on riigina plaan, kuidas end Euroopa Liidu rahast võõrutada,“ viskas Olgo õhku.