Autor: Kadri Bank • 4. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Juba kinnisvarakuulutusi  vaadates on näha, et maakleritööd tehakse sageli n-ö kõhutunde pealt. Väheste kuulutuste

puhul ilmneb, et maakler suudab end ostja olukorda panna.Harva märgitakse, millised on küttekulud või millisesse ilmakaarde avanevad aknad.

Selle asemel sisaldavad kuulutused sageli teisese tähtsusega infot, näiteks kirjeldatakse pikalt piirkonda, kus objekt asub. Kui

inimene mõnda konkreetsesse piirkonda korterit otsib, siis tavaliselt teab ta juba enne,  missuguse alaga tegu on.

Kirjaoskamatus. Mind häirib ka tohutu kirjavigade hulk kuulutustes ja maaklerite e-kirjades. Kuidas teha selliste inimeste vahendusel tehinguid, mis mõjutavad rahakotti kümneid aastaid? Mind ärritab ka see, kui ostjat püütakse petta, tehes pilte näiteks nii, et värvimata või räämas fassaadi osa jäetakse pildilt välja. See on ka mõttetu: Tallinn on väike, ma võin igal ajal majast mööda sõita ja selle üle vaadata. Rääkimata Google Street View’ võimalustest.

Olen kokku puutunud ka maakleritega, kes reklaamivad korteri välja, aga suheldes selgub, et sellise hinna korterit polegi olemas, vaid välja oli reklaamitud kogu arenduse korterite keskmine hind.

Loe pikemalt 4. jaanuari Äripäeva paberlehest.