23. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Üritusel diskuteeriti ehitusettevõtjatega riigihankemenetlustes tõusetuvate riskide üle ja otsiti üheskoos lahendusi riskide maandamiseks.

Konkurentsiõiguslikest riskidest hankemenetluses jäi eelkõige kõlama pädeva esindaja vastutus. Kui juhatus ja juhtivtöötajad on oma vastutusest reeglina teadlikud, siis pädeva esindaja mõiste on laialivalguv ja kõige suurem oht ongi teadmatus. 

Glikman & Partnerid konkurentsiõiguse meeskonna juht vandeadvokaat Risto Rüütel viitas, et kiusatus on suur: ”Sageli ei aduta mida tähendab, kui võtad telefoni ja küsid healt sõbralt, kas nemad plaanivad hankes osaleda. Sõbraga võib ju ikka arutada, milliselt hinnatasemelt üritada. Kui siis teine pool midagi arvab, tehakse ettepanek, et kuule, pakuks pisut rohkem. Selline tegevus on karistusõiguslikust aspektist taunitav ja võib kaasa tuua rahalise karistuse kuni 10% juriidilise isiku käibest.”

Reeglina esitatakse juriidilisele isikule süüdistus isegi juhul, kui kokkulepe on sõlmitud juhtkonna teadmata. Rüütli sõnul võib ehitusettevõtjaid eksiteele viia vähene kohtupraktika Eestis. “See tekitab moondunud pildi. Tegelikult on olukord selline, et kui juhtum juba kohtusse läheb, siis on süüdimõistmise tõenäosus suurem kui õigeksmõistmise, “ hoiatab Rüütel tagajärgede eest.

Reaalsuses sünnivad hinnakokkulepped või ka pistise pakkumised vaikiva kokkuleppena, otsesõnu ei räägita. “Seaduse mõttes ei ole vahet, kas konkurentsi kahjustamine on koostöö eesmärk või tagajärg,” täpsustab Rüütel ettevõtte vastutust.

Info, mida mingil juhul ei tohiks vahetada puudutab kavatsust hankes osaleda, hinnataset, mida on plaanis pakkuda ja tehnilisi lahendusi. “Kui keegi konkurentidest üritab sõlmida kokkulepet või annab taolist infot, siis on väga oluline informeerida juhtkonda ning dokumenteerida asetleidnud juhtum kirjalikult. Vastaval juhul on oht süüteos tahtmatult osaleda ning aastate pärast on raske tõendada, mis tegelikult toimus.”

Karistusõiguslik vastutus puudutab eelkõige konkurentsialaseid süütegusid, osavõttu riigihangete teostamise nõuete rikkumises, pistise juhtumeid ja hankedokumentide võltsimist või valeinfo edastamist. Vandeadvokaat Helmeri Indela märkis, et praktikas esineb situatsioone, kus osalejad ei ole ise adunud, et toimub nt pistise andmine. Vandeadvokaat Indela viitas Riigiprokuratuuri sõnumile, et selle aasta üks suuremaid eesmärke on korruptsiooni erasektorist väljajuurimine. Kuigi seaduse järgi on jälitustegevus viimane abinõu, siis Eesti praktikas toimub varjatud pealtkuulamist oluliselt rohkem, kui peaks.

Kuivõrd korruptsiooni puhul on tegemist peitkuritegevusega, mida enamasti on võimalik avastada vaid jälitustoiminguid rakendades, võib eeldada, et jälitustoimingute maht prokuratuuri eesmärke arvestades pigem kasvab kui kahaneb.

Hankelepingut üldjuhul muuta ei ole võimalik. Advokaat Paul Keres tõdes: “Selles küsimuses on Eesti praktika ja regulatsioon resoluutsem, kui Euroopa õigussüsteem võimaldaks.”  Siiski viitas Keres, et teatud olukordades on võimalik toetuda VÕS§97 aluseks olevale hea usu põhimõttele, mis võiks olla ülemuslik.

Hankelepingu muutmine on võimalik juhul, kui täpsed tingimused on lepingus eelnevalt sätestatud ja ka juhul kui muutmine on tingitud ühe poole nõudeõigusest teise poole vastu. Keres juhtis tähelepanu ka sellele, et välistatud on ka allhankija vahetamine. “Kui näiteks madalama hinnaga pakkuja ei suuda hanget vastavalt nõuetele teostada, tuleb teha uus hange. Samuti olukorras, kus reaalne elu teeb võimatuks mõne hankedokumendis näidatud punkti täitmise. Sellisel juhul tekib teistel osalejatel õigustatud nõudmine teha pakkumine võrdsetel tingimustel,“ kommenteeris Keres tüüpilisi olukordi.

Seminaril osalenud ehitusettevõtjad tõdesid, et riigihankemenetlust reguleerivas seadusandluses on mitmeid lünki. Eest kohtupraktika on pigem äärmuslikult kompromissitu ning valdavalt domineerib riigiametnike hulgas seisukoht, mille sõnastas pea 300 aastat tagasi Adam Smith: “Sama elukutse esindajad tulevad harva kokku lihtsalt lõbu pärast, nende kohtumised lõpevad ikka mõne salasepitsusega rahva vastu või kurikavala plaaniga hindasid tõsta.”