7. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Sageli süüdistatakse hankijat ebapädevuses. Probleeme pole aga kunagi tulnud siis, kui pakutakse õiget hinda. Enne kui hankijat kritiseerite, asetage ennast riigihankija positsioonile,“ soovitas Udam enam kui sajale konverentsil osalevale ehitusettevõtjale.

Ta usub, et kiirelt tuleks luua toimivad regulatsioonid, mis võimaldaks häid tavasid rikkuvate ettevõtjate kõrvaldamist riigihangetelt. „Suurim häda on aga üle reguleeritud riigihanke seadusega, mis eeldab, et hankijad on sulid ja pakkujad tahavad petta. Riik peaks rohkem tegelema ametniku vastutuse ja kohustuse tasakaalu loomisega,“ sõnas Udam.

Udam käsitles ettekandes ka ehitushinna prognoosimise võimalusi ja lähtekohti. „Tavaliselt soovitatakse hindade puhul küsida turuosalistelt. Ehitushinnaindeksile toetuda ei saa, kuna see on tagasivaatav, ega kajasta pakkumishindasid,“ märkis ta.

Keskmise ja madalaima pakkumishinna erinevus oli tänavu esimesel poolaastal 9% ning Udami sõnul see vahe on praegu suurenemas. „See näitab ka ebakindluse suurenemist. Näiteks 2009. aastal oli erinevus 30% ning vahe kõrgeima ja madalaima vahel koguni 60%,“ lisas ta.

2012. aastal ehituse pakkumise hindade volatiivsusus jääb Udami hinnangul jätkuvalt suureks, kuna määramatus on suur. „Arvame, et järgmisel aastal kasvavad ehitushinnad 10-20%, aga siis tuleb turule nõudlus tagasi ning jätkub mõõdukas tõus. Juhul, kui Euroopa majandus ei satu uude sügavasse kriisi,“ sõnas Udam.

Riigi hoonestatud kinnisvara vajadus on ligi 2 miljonit ruutmeetrit. Kui arvestada, et  uuendamise vajadus on ca 3,5% aastas, siis on keskmiseks riiklikuks ehitustellimuse suuruseks 90 miljonit eurot aastas.