Mida tähendab soojustusmaterjalide tuletundlikkus?

Estisol juhatuse esimees Kalev Kõnn selgitab omalt poolt, mida tähendab soojustusmaterjalide tuletundlikkus ning kas soojustusmaterjali puhul saab rääkida "hingamisest"?  

Vastukaja 21.09.2011 Äripäevas avaldatud artiklile "Vahtplast vallutab fassaade". 

Mida tähendab soojustusmaterjalide tuletundlikkus?

Aegade jooksul on erinevate riikide metoodikatest ja leksikast meie ehitusalasesse käibesse jõudnud väljendid "isekustuv", "raskesti süttiv", "põlemist mitte soodustav" ja veel mitmeid sarnaseid omadusi, mida aga kehtivad normatiivdokumendid ei sisalda.

Küll aga on täpselt sõnastatud ja reglementeeritud kaks olulist tuleohutusega seotud mõistet - ehitise (või selle osa) tulepüsivus, mis omakorda on otseses sõltuvuses kasutatavate toodete (materjalide) tuletundlikkusest. Lihtsamalt öeldes on tulepüsivus määratud ajaga, mille jooksul ehitis peab tulekahju korral vastu pidama ja säilitama talle esitatud nõudmised. Ehk siis tegemist on tarindi omadusega, mis sõltub selles kasutatud toodete/materjalide koostoimest ja omadustest. 

Tuletundlikkus on määratud materjali käitumisega tulega kokkupuutel: süttimine või mitte, soojuse, suitsu, gaaside, põlevate või kuumade tilkade eraldumine. Standardi EVS-EN 13501-1 põhjal on materjalid (ehitise osad) tuletundlikkuselt jaotatud seitsmesse põhiklassi, mis on tuntud ka nimega Euroklassid (Euroclasses): A1; A2; B; C; D; E; F. Neist klassidest A1 on mittesüttivad ja ülejäänud klassides süttivad materjalid.

Seega ei saa rääkida materjalide tuleohutusest kasutades mõisteid "isekustuv", "ohutu" ja "raskesti süttiv", sest vastavalt Euroopa standardile kuulub mineraalvill klassi A1, mille puhul on tegemist mittesüttiva, mittepõleva ja tuld mittelevitava ehitusmaterjaliga ning polüstüreenplaat kuulub klassi E, mis tähendab, et tegemist on süttiva, põleva materjaliga, mis levitab tuld kiiremini kui kahe minuti jooksul alates süttimisest.

Ehitusmaterjalide tööstuses kasutatakse palju erinevaid lisandeid, mis parandavad toodete omadusi, sealhulgas ka reageerimist temperatuurile, (polüstüreenplaatide koostises antipüreene) mis aeglustavad tule levikut, kuid need ei muuda toodet raskesti süttivaks või isekustuvaks standardi tähenduses.

TTÜ teadlaste uuringust „Eesti eluaseme fondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga“ selgub, et vahtpolüstüreeniga (EPS) lisasoojustatud seina soojusjuhtivus on 12 % suurem võrreldes mineraalvillaga lisasoojustatud seina omast.

Praegu kehtivad Eestis normatiivdokumendid: standardid EVS-EN 13501, EVS 812 ning Vabariigi Valitsuse määrus 27.10.2004 nr.315 "Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded. Euroopa Liidu liikmena on Eestis ehitusmaterjalide tuletundlikkuse määramisel aluseks ühtne standard EVS-EN 13501-1 "Ehitustoodete ja -elementide tuleohutusalane klassifikatsioon. Osa 1: Klassifikatsioon tuletundlikkuse katsete alusel". Antud standardit kohaldatakse võrdsetel alustel kõigile ehituslikele soojustusmaterjalidele, sõltumata sellest, kas tegu on polümeersete, mineraalsete või orgaaniliste materjalidega.

Kas materjali puhul saab rääkida "hingamisest"?

Niinimetatud "hingamise" all mõeldakse ekslikult üldjuhul veeauru difusiooni takistust. Veeauru difusiooni all mõeldakse veeauru liikumist läbi tahke ehitusaine ning difusioonitakistustegur (µ) annab võrdluse vaadeldava materjali veeauru difusioonitakistuse kohta sama paksusega seisva õhukihi suhtes samal temperatuuril. Mida suurem on difusioonitakistustegur, seda tugevamate aurutõkkeomadustega on antud materjal. Difusioonitakistusteguriga ei saa hinnata läbi kihi difundeeruva veeauru hulka - selleks tuleb arvesse võtta ka vaadeldava kihi paksust.

EPS-i µ väärtused on 15-80. Võrdluseks olgu öeldud, et mineraalvillal on m väärtus 1 - seega võib nentida, et võrreldavates tingimustes läbib niiskus mineraalvilla 15-80 korda paremini kui EPS-i. Puiduga võrdlemine antud kontekstis ei sobi, kuna puitu ei kasutata soojustusmaterjalina, kõne alla võiks tulla saepuru.

Kui võtta arvesse veel seda, et EPS kaetakse fassaadidel tavaliselt polümeersete kergkrohvidega, millede µ-väärtus on 120-150, siis fassaadi krohvisüsteemi veeauru difusiooni takistus suureneb veelgi.

Reeglina koosnevad ehitiste välispiirded eri materjalidest ja jälgida tuleks põhireeglit: iga järgnev materjali kiht võrreldes eelnevaga - liikudes välispiirdes soojemalt poolt külmema suunas ehk seestpoolt väljapoole - peab olema veeauru difusioonile rohkem "avatud".

Tervikliku pildi saamiseks soojustussüsteemi sobivusest tuleb aga arvestada ka hoone paiknemist, siseruumide kasutusotstarvet, niiskuse tootlikkust ja inimeste hulka ruumides, kütte- ja ventilatsioonisüsteemide efektiivsust ja palju muid tegureid, mis mõjutavad hoone ja selle välispiirete soojustehnilist toimivust.

Osale arutelus

  • Kalev Kõnn

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi ehitusuudiseid sotsiaalmeedias:

RSS

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Teabevara ehitus­spetsialistile

Valdkonna tööpakkumised

Ehituse erilehed