13. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kinnisvaraturu edasise käitumise prognoosimine on Toomparki sõnul keeruline, sest määramatust on palju ja arengustsenaariumid äärmuslikud. „Kui lähtuda majandusministeeriumi majandusprognoosist, mille kohaselt hüperkriisi meil ei tule, siis ma ei arva, et kinnisvaratehingute arv peaks suurenema. Hinnad võiksid ülespoole liikuda, kuna mõnedes piirkondades on need ebamõistlikult madalal – diferents puudub. Hinnatõusu võiks toetada seegi, et laenud jõuavad ka tarbijaturule. Selle aasta seitsme esimese kuu kokkuvõte näitas, et elamispindade käibest 54% oli finantseeritud eluaseme laenuga,“ sõnas Toompark, kes usub et Eesti olusid arvestades oleks mõeldav 10protsendine hinnatõus.

Toomparki hinnangul on kinnisvaraturu olukord mingis osas ju paranenud. „Indikaatorina ei tuleks vaadata hinda, vaid tehingute arvu ja selles osas on olukord võrreldes 2009. aastaga paranenud. Normaalseks peetakse, kui elamispindadest 3-5% aastas vahetab omanikku. Buumi ajal oli tase 9%. Vahemikus 2005-2007 vahetas omanikku 20% elamispindadest. Täna on see number ligi 4 % ning see on hea tase. Praegu me oleme veel kriisis. Maaklerid ei peaks nutma selle pärast, et tehinguid tehakse vähe – turg ei kannata rohkem välja,“ selgitas Toompark.

Inimesed on tema arvates minevikust õppinud: näiteks on kvaliteedinõuded – ja mitte ainult ehituse kvaliteet, vaid ka asukohale ja arendajale seatud nõuded – märkimisväärselt kõrgemad. „Inimene ei taha enam osta kaupa no-name arendaja käest. Ka pangad ei taha anda laenu arendajale, kel pole piisavalt ajalugu ette näidata,“ märkis Toompark.