Sajandi eest ehitatud Tunnelist sai Hamburgi nabanöör

Pärast kolmeaastast ohtlikku ja keerulist  ehitustööd pühitses Hamburg sajandi eest, 1911. aastal, sisse oma esimese  Elbe jõe aluse tunneli. Tunnel andis tuhandetele igapäevakasutajatele lihtsa ja kiire võimaluse jõe ületamiseks ning seda kasutatakse praeguseni usinalt, kirjutab Imeline Ajalugu.

7. september 1911 oli Hamburgis pidupäev. Kõik tahtsid isiklikult osa saada tehnilisest   sensatsioonist, mis esimest korda tegi võimalikuks ületada Elbe jõgi kiirelt ja efektiivselt ning inimeste rivi äsjavalminud tunneli sissekäiguhoone ees kasvas üha pikemaks.

Kõigepealt pidid külastajad sõitma liftiga 24 meetrit allapoole. Selleks kulus aega 25 sekundit. Seejärel võisid nad jalutada läbi 426,5 meetrit pika toru. Ajaleht „Hamburger Fremdenblatt“ oli tunneli avamist kajastades ülevoolav: „Tunnel räägib valjuhäälselt sellest, kuidas moodne tehnika maal, vee peal ja vee all võidab talle esitatud ülesanded“.

Elbe jagas Hamburgi kaheks

Alates 19. sajandi lõpust kasvas tööstus Hamburgi sadamas plahvatuslikult. Iga päev pidid tuhanded töölised ületama linna poolitavat Elbe jõge, et jõuda tööle laevatehastesse ja sadamakaidele vastaskaldal. Töölised said kasutada kas sõudepaate või regulaarset laevaühendust, alternatiivina said nad valida kuni 12 km pikkuse ringiga kulgeva tee lähima silla kaudu. Viimane võimalus oli lisaks omamoodi õnnemäng, sest sillad olid tihti üles tõstetud, et laevad sõita saaksid ning töölised jõudsid seetõttu tihti liiga hilja tööle.
Tööstusettevõtete kasvades suurenes surve linnavalitsusele, et probleem püsivalt lahendada. Kõne all oli mitmeid ideid. Insenerid kaalusid kõrge silla ehitamist, mille alt pääseksid läbi ka suured laevad, kuid vajaliku 55 meetrise kõrgusega lahendus oleks olnud liiga kallis. Lisaks oli Londoni kogemus Thamesi tunneli näol näidanud, et suurte jõgede alla on võimalik tunnel ehitada.
1901. aastal otsustas Hamburgi linn projektiga alustada. Arhitekt Ludwig Wendemuth pidi konstrueerima tunneli St. Pauli ja Steinwerderi linnaosade vahele.

Piits otsustas lae kõrguse

Insenerid arvestasid, et kogu projekt võtab aega kaks-kolm aastat ja maksab 8,2 miljonit marka. Ent hinnang oli liiga optimistlik ning hiljem pikenes see neljale aastale ja ehituse hinnaks arvestati 10,7 miljonit marka.
22. juulil 1907. aastal algas kuus meetrit laia tunnelitoru tegelik ehitamine, tunnel pidi vastu pidama veesurvele 25 tonni m2 kohta. Tunneli mõlema sissekäigu juurde kaevati šahtid inimeste vedamiseks mõeldud 4 lifti ja samuti 6 kaubalifti jaoks. Viimased pidid peale võtma ka sõidukeid.
Kahe šahti vahele kaevati kaks horisontaalset tunnelitoru, mõlemad olid kahe jalgtee ja ühe keskel asuva sõiduteega.. Tunneli kõrgus arvestati välja selle järgi, et voorimees tõstetud piitsaga pidi saama oma hobusevankri probleemideta tunnelist läbi juhtida.
Töö Elbe tumeda vee all oli keeruline. Pärast seda, kui St. Paulist oli kaevatud ainult 32 meetrit, sattusid tunnelikaevajad nii kõva pinnase peale, et tuli kasutada lõhkeainet. Kuigi tunneli pikkus oli vaevalt 400 meetrit, muutus pinnas kogu aeg. Jõe ühel pool kaevasid töölised savis ja savikas lubjakivis, samas kui Elbe keskpaik pakkus liiva ja mõnes kohas lausa vesiliiva.
Hoolimata väljakutsetest läks ehitus planeeritust kiiremini ja juba 29. märtsil 1910 jõudis idasuunaline tunnel suudmega St. Pauli juurde. Viimane lõik lõhati juubelduste saatel ja varsti pärast seda sammusid esimesed inimesed kogu tee mööda Elbe alust tunnelit. 10. juunil järgnes läänesuunalise tunneli läbimurre.
Nüüd puudusid ainult viimased detailid. Töölised paigaldasid telefonikaableid ja kuivendustorusid ning kunstnikud kaunistasid tunnelit Elbe jõe elukate – kalade, jõevähkide ja jõekarpide – piltidega.

Koertele maksis läbipääs 10 penni

Ametlikult avati tunnel jalakäijatele 7. septembril 1911 ning kaks kuud hiljem said tunnelit kasutada ka hobuvankrid. Ühendust saatis tormiline edu esimesest päevast peale. 1923. aastast pärinevad arvud näitavad, et tol aastal läbis tunnelit 19 miljonit inimest.
Enne avamist otsustati, et tunnelit saavad tasuta läbida jalakäijatest töölised, et see tõepoolest saaks täita oma ülesannet peamise liikumisarterina linna suuremate tööpaikade juurde. Kalesside, autode, hobuste ja eeslite jaoks maksis läbikäik 50 penni. Koeraomanikud pidid loovutama 10 penni – üsnagi pööraselt kõrge hind, mis pidi katma väljaheidete eemaldamise kulud uues peenes tunnelis.
Elbe tunnel oli vahetpidamata käigus kuni Teise maailmasõjani, mil suurejooneline Hamburgi pommitamine hävitas tunneli kuplikujulised sissepääsuehitised. Pommirünnakud kõigutasid ka tunnelitorusid, nii et suured betoonitükid kukkusid laest alla. Pärast sõda tunnelitorud restaureeriti ja tunnel võeti uuesti kasutusse.
Kasvava liikluse surve pani Hamburgi linna investeerima uude autotunnelisse, mis ehitati valmis aastatel 1968-1975. Algset, nüüdseks juba 100-aastast tunnelit kasutatakse senini usinalt. 2008. aastal kasutas seda 300 000 autot, 63 000 jalgratturit ja 700 000 jalakäijat. Tunnel on senini tõmbenumbriks nii Hamburgi enda elanike kui turistide jaoks.


 

Osale arutelus

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi ehitusuudiseid sotsiaalmeedias:

RSS

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Ajakiri Ehitaja

oktoober 2017

Teabevara ehitus­spetsialistile

Valdkonna tööpakkumised

Hilti otsib MÜÜGIESINDAJAID

Manpower OÜ

06. detsember 2017

Ehituse erilehed