Autor: Ketlin Rauk • 24. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

OÜ Arens Ehitustööd juhi Olari Aaviku sõnul liigitatakse vundamente konstruktsiooni järgi. “Levinuimad on lint-, plaat- ja vaivundamendid,” ütles ta. “Sõltumata liigist on vundamendi põhiülesanne ehitisest tuleva koormuse edasikandmine pinnasele.”

Lintvundament on maja välis- ja kandeseinte kontuuri järgiv müür. Üldjuhul koosneb see tihendatud killustikalusele valatud raudbetoonist taldmikust ning selle peale lapitud kiviplokkidest müürist. “Kui see vundament jääb külmumispiirist kõrgemale, on vajalik korralik soojustus ümber hoone perimeetri,” sõnas ta ja lisas, et võrreldes plaatvundamendiga talub see raskemaid ehitisi.

Plaatvundament on terve hoone aluspinda kattev raud- või kiudbetoonplaat. “See rajatakse tavaliselt külmumispiirist kõrgemale ning seetõttu vajab korralikku soojustamist,” märkis Aavik. “Plaatvundament sobib kasutamiseks ebaühtlase vajumiga pinnaste puhul. Üldjuhul on see lintvundamendist väiksema töömahukusega, kuid kallim.”

Vaivundament koosneb maapinda süvistatud valmis- või kohtvaiadest ning nende peale valatud raudbetoonvööst ehk rostvärgist. Seda kasutatakse kehvade pinnasetingimuste ja suure koormusega ehitiste puhul.  Greenwing OÜ juhataja Arvi Sarjas ütles, et see, milline vundament kuhugi sobib, sõltub väga palju ehitisest ja maapinnast, millele ehitatakse. “Kerghoonete puhul võiks kasutada postvundamente, kuid pinnas peab olema kindel,” lausus ta.

Sarjase sõnul on levinud plaat- ja lintvundamendid, kuid neid projekteeritakse vastavalt hoone raskusarvutustele ja geodeetilistele uuringutele.

OÜ Astlanda Ehitus kvaliteedijuht Enn Siim märkis, et ametlikult jagunevad vundamendid kolmeks. “Madalvundament, sügavvundament – näiteks vaivundament –, ning muu vundament,” loetles ta ning selgitas, et selline on ametlik jaotus majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse kohaselt.

Väikeehitajale on tema sõnul mõeldud eelkõige madalvundamendid.

Siim ütles, et vundamendid peavad olema kavandatud aluspinnase geoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi arvestades, külmakerke ja vajumise oht peab olema välditud ning neil peab olema piisav mehaaniline tugevus. Samuti peab olema tagatud, et niiskus vundamendi kaudu ülalasuvatesse tarinditesse ei kandu.

“Vundamente saab liigitada esmajoones kasutatavate materjalide järgi,” selgitas ta. “Võimalikeks materjalideks on monoliitne või monteeritav raudbetoon või betoontaldmik pluss betoon- või kergkruusplokid, Silbeti poorbetoon – seda võib kasutada vundamentide sokliosas voodrina ning vajalik on hea väline hüdroisolatsioon. Samuti raudbetoonplokid, betoonist vundamenditala, post-talavundament, looduskivi jms.”

Siim kinnitas, et vundamenti planeerides tuleks kindlasti arvestada külmakerke võimalusega. “Külmakerke vältimiseks tuleb silmas pidada, et keskmine külmumissügavus Eestis lumevaba pinnase puhul on näiteks Tallinnas 1,2 m, Tartus, Türil, Valgas ja Viljandis 1,35 m, Rakveres ja Kohtla-Järvel 1,4 m jne,” juhtis ta tähelepanu piirkondlikele erinevustele.

“Külmumissügavust võib vähendada näiteks pinnasesse asetatud perimeetrilise vahtpolüstüreen- või muust plaatmaterjalist külmakaitsekihiga, mis kaetakse vettpidava kaitsekilega,” lisas ta.

Keldriruumide olemasolul paigaldatakse üldjuhul alusmüürile hüdroisolatsioonist väljapoole soojaisolatsioon. Vundamendiväliseks hüdroisolatsiooniks kasutatakse tema sõnul kas bituumenipõhist võõp- või kummibituumen-rullmaterjali, samuti on selleks tarbeks saadaval spetsiaalsed isolatsioonimastiksid ja -mördid.