Autor: Lemmi Kann • 1. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb intervjuu Sulo Niguliga.

Kas konkurents hoiab hinnad paigal või hakkavad need tõusma?

Ma arvan, et siin küll midagi uut ja enneolematut päikese all ei juhtu. Praegu on selge ehitajate surve hinnatõusule, põhjenduseks masu ajal väidetavalt ebamõistlikult madalale lastud hinnad. See on muidugi suur udujutt! Kas siis 2005 – 2007 olid ehitushinnad mõistlikud? Eks nii ehitajad kui arendajad tõstavad, langetavad hindu vastavalt võimalustele ja vajadustele, need ei pruugi kõigil turuosalistel mikromajanduslikel põhjustel sugugi alati kokku langeda. Aga jah, hetke makropilt tundub olevat selline, et mingi aeg tõusevad ehitushinnad pigem kinnisvara hindadest kiiremini, aga sellele tuleb kiiresti piir ette, kui rahapakkumine turul ei suurene. See tähendab, kui Stockholmi mõnedes kontorites ei tehta otsust raha väljaveo peatamiseks Eestist ja laenukraanide avamiseks.

Kui suur võiks hinnatõus olla?

Ei ole hiromant ja ei taha ennustada, mul on siiski teine elukutse.

Kas klient on jälle kuningas?

On, aga mitte selles mõttes, et ostja suudaks täna arendaja panna täitma kõiki oma erisoove võimalikke lisakulusid arendajale kompenseerimata. Pigem üritab arendaja olla maksimaalselt paindlik iga konkreetse ostja mõistlike ja õigeaegselt esitatud soovide osas piirini, mis ei ohusta teiste ostjate huve ja projekti valmimise ajakava. Teiste sõnadega on jah nii, et varasemaga võrreldes on ostjate mugavusruum mõnevõrra suurenenud ja arendajatel samavõrra kahanenud.

Kas võib öelda, et halvasti läbimõeldud ja nn pappmajade ja -korterite aeg on vähemalt järgmiseks kümneks aastaks läbi?

Mina niimoodi väita ei julge. Tõenäoliselt on süvenevaks trendiks nii arendajate kui ostjate hulgas teatud segmenteerumine – kõik ei tooda enam kõike ja kõik ostjad ei vaata ka enam kõiki projekte. Mingile osale jääb alati esmaseks kriteeriumiks madalam ostuhind, samas kui üha rohkem inimesi on hakanud mõistma, et pikemas perspektiivis tasuta lõunaid ei ole. Pean silmas, et suuremad kulutused ehitise soojustamisele ja energiasäästlikumate kütte-, jahutuse-, tarbevee soojendamise ja ventilatsioonitehnoloogiate rakendamisele annavad läbikalkuleeritud ning õiges proportsioonis ja komplektis kooskasutamisel ja kogemustega proffide poolt projekteerituna suure eeldusega säästu tulevastes ekspluatatsioonikuludes.

Täna ei ole keskkonnasäästlik, roheline mõtteviis valdavale osale ostjaskonnast veel primaarne elufilosoofia, aga prognoosin selle levikut korrelatsioonis kordaläinud edulugude pealetulekuga nii arendajate kui ostjate poolt vaadatuna. Tuleb tunnistada, et täna on häid näiteid selles vallas veel liiga vähe ja pigem on Eestis käimas optimaalsemate lahenduste otsingud sõltuvalt maja funktsioonist, suurusest  jm parameetritest.

Keskkonnateadlikkuse ja tehnoloogilistest uuendustest potentsiaalselt saadava tulevikusäästu kõrval ei ole muidugi vähem olulised administratiivsed meetmed (näiteks ei väljastata enam uute kortermajade energiamärgiseta projektidele ehituslubasid, mis ei vasta energiatõhususe C klassile) ja muidugi otseselt rahakoti pihta löövad asjaolud, eeskätt elektri, gaasi ja kaugkütte tarbijahinna tõusukõverate omavaheline suhestumine. Seni on veel paljudel juhtudel tavapärane elekriküte näiteks uutes eramajapidamistes eelistatud kütteliik, sest see nõuab kõige väiksemat alginvesteeringut küttesüsteemi väljaehitamiseks.

Combat’i (Central Baltic Interregiva Programme 2007 – 2013) projekti raames Tallinna Keskkonnaameti korraldatavad energiapäevad just energiatõhususe ja rohelise energia propageerimiseks toovad jätkuvalt kokku vaid üksikuid entusiaste-huvilisi. Hiljuti laululava ruumes toimunud üritusel oli kohal alla 50 inimese ja kummalisel kombel pidas vajalikuks oma toodangut reklaamima tulla vaid kaks ettevõtet!