Üürimise kõrvalkulud on kokkuleppe küsimus

Domus Kinnisvara juhatuse liige Raul Reino soovitab üürisuhte osapooltel olla paindlikud ja lähtuda kauplemisel reaalsest turuhinnast. 

Keerulised ajad ja sissetulekute vähenemised on kaasa toonud muutusi ka üüriturule. Üürnikud on oluliselt aktiivsemad ja igati hakkamist täis kauplema. Nii polegi mingi ime, et sageli on kauplemisprotsessis tõstatatud küsimus, mida üldse peaks üüritasu sisaldama, kirjutab Reino ettevõtte blogis.

Üürilepingutes jaguneb tasu korteri kasutamise eest tavaliselt kaheks: a) üüritasu sisaldab kõiki kõrvalkulusid ja b) üüritasule ehk omaniku tulule tuleb lisaks tasuda kõrvalkulude eest. Kui puhta üürituluga on kõik asjad selged, sest see on ja jääb omaniku õiguseks küsida oma vara kasutamise eest nii suurt tasu, kui palju ta seda soovib ja turuseis võimaldab, siis üüritud asja kasutamisega seotud muude (kommunaal) kulude sisu võimaldab juba oluliselt rohkem väitlust osapoolte vahel.

Ja seda on viimastel aegadel paljud üürilevõtjad ka kasutanud ja teinud ettepanekuid, et üks või teine artikkel majahaldaja poolt esitatud arvest võiks olla hoopis üürileandja kulu. Põhiliseks kauplemisobjektiks on tõusnud hoone remondifond ja laenumakse. Kuna need 2 kulu on soojaenergia kõrval kommunaalteenuste arvel sageli ka suurimad kulukirjed, siis on üürnike soov jätta see üürilendjate kuluks arusaadav.

Viimastel aastatel on paljud korteriühistud olnud väga aktiivsed ja renoveerinud elamuid hoogsalt laenuraha kasutades. Tulemuseks on ilusad fassaadid, soojapidavad konstruktsioonid, madalamad küttekulud, kuid ka suurem remondifond ja selle sisse jääv või lisanduv laenumakse, mis korteri kohta ulatub tihtilugu 500-1000 kr vahemikku ja see on suur summa. Kuna ühistu poolt kogutava remondifondi rahaga suurendatakse ühtlasi nii hoone kui ka korteri väärtust, siis peetakse mitmete üürnike poolt loogiliseks, et selle kulu kandmine jääb omaniku kanda.

Domus Kinnisvara üürimaaklerid ongi vahendanud mitmeid tehinguid, kus omanik tahab saada korteri eest maksimaalset tasu või siis korter ei ole ühel või teisel põhjusel suure nõudluse objektiks ning siis on omanik nõustunud üürniku ettepanekuga. Küsimust, kes peab ja mida maksma, on tõstatatud ka maamaksu puhul, kuid kuna see maksusumma on korteri eest tavaliselt väga väike, siis kauplemise keskseks objektiks satub maamaks siiski harva.

Mida ütleb seadus? Võlaõigusseaduse paragrahvis 292 on kirjas, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Seega võibki kokkuvõtteks öelda, et lõpuks on kõik ikka kokkuleppe küsimus ning üürilepingu sisu saab olema osapoolte argumentatsiooni- ja läbirääkimisoskuse tulemus. Võib vaielda lõpmatult, kas üks või teine kulukirje majahaldaja arvel on olemuslikult rohkem omaniku või vara kasutaja kohustus selle eest tasuda. Samahästi võib aga lihtsalt kokku leppida, et üürnik tasub ikkagi kogu arve, mille majahaldaja esitab, aga nö puhast üüri saab üürileandja näiteks 500 kr võrra vähem.

Soovitan osapooltel olla paindlikud, mitte takerduda tehnilistesse üksikasjadesse või ka filosoofilistesse vaidlustesse ja lähtuda kauplemisel reaalsest turuhinnast, mis konkreetsel ajaperioodil kinnisvaraturul on. Võlaõigusseaduse kõrval, mis loob üürilepingutele õigusliku ruumi, tasub üürnikul ja üürileandjal ka mõni läbirääkimistehnikate raamat läbi lugeda. On abiks enda huvide kaitsmisel.

 

Osale arutelus

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi ehitusuudiseid sotsiaalmeedias:

RSS

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Teabevara ehitus­spetsialistile

Valdkonna tööpakkumised

Ehituse erilehed