15. september 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui palju maksab paber riigihankes?

Hankedokumentides rangete vorminõuete eelistamine tervele mõistusele läheb maksma miljoneid kroone maksumaksja raha, kirjutab advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets partner ja vandeadvokaat Taivo Ruus raamatupidaja.ee-s.

Riigihangetega kokkupuutunud ettevõtjatele on hästi teada, et riigihangete menetlus on väga formaalne. Formaalne menetlus tähendab eelkõige seda, et hankija peab hanketeates väga täpselt kirjeldama, missuguseid dokumente ja andmeid peab pakkuja esitama selleks, et pakkuja ja tema pakkumus nõudmistele vastaks. Väiksemgi vääratus toob kaasa pakkuja diskvalifitseerimise või pakkumuse mittevastavaks tunnistamise.

Möönan, et põhimõtteliselt on selliste rangete ja formaalsete reeglite kehtestamine riigihangete menetluses pakkujate võrdseks kohtlemiseks vajalik. Ent samamoodi vajalik on „ranges formaalsuses“ säilitada ka kaine mõistus ja talupojatarkus.

Eelistades rangeid vorminõudeid tervele mõistusele satume tihtilugu olukorda, kus hankedokumentides nõutud ja korduvalt kinnitatud tingimustega nõustumisele täiendava kinnituse puudumine läheb maksma miljoneid kroone maksumaksja raha. Otsustaja jaoks ei ole see mingi probleem, sest ega see tema isiklik raha ei ole. Kroonu tellib, kroonu maksab. Otsustaja ainult täidab käsku ja rakendab seadust.

Formaalsus vs proportsionaalsus

Riigihangete seaduse eesmärgiks on tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel. Tuleb tõdeda, et kõikide nimetatud eesmärkide samaaegne saavutamine on hankijatele küllaltki tõsine väljakutse. See on ka põhjus, miks hangete praktika tüürib vägisi selles suunas, kus ülima formalismi õigustamiseks on kilbile tõstetud nn isikute võrdne kohtlemine, mis jätab tahaplaanile kõik ülejäänud hankija rahaliste vahendite kasutamise eesmärgid.

Praktikast on teada näiteks olukord, kus ca 10 miljonilises meditsiinitehnika hankes eelistas hankija 4 miljonit krooni kallimaid tooteid, mille formaalseks põhjuseks oli odavama pakkuja hankedokumentide lisas x vorm y lõpus väikese kirjaga nõutud kinnituse puudumine selle kohta, et pakkuja jääb kõikide oma pakkumuses esitatud kinnituste juurde ja jätkuvalt nõustub hankija seatud tingimustega. Kuigi pakkuja oli sisuliselt täpselt sedasama kinnitanud pakkumuse esimesel lehel, sest sellist kinnitust peab seaduse järgi iga hankija hankedokumentides nõudma, tunnistati tema pakkumus „kinnituse täiendava kinnituse“ puudumise tõttu mittevastavaks.

Julgen arvata, et tegemist ei ole nõudega, mis teeniks hankija rahaliste vahendite läbipaistva, otstarbeka ja säästva kasutamise eesmärki. Igale mõtlevale ettevõtjale on selge, HD lisas x vorm y lõpus väikeses kirjas nõutud kinnituse kinnitus oli tõenäoliselt teadlikult ülesseatud „miin“, mis andis võimaluse „ebasõbralik“ pakkuja ilma suurema vaevata menetlusest kõrvaldada.

Pakkuja on hankijast targem

Kahjuks ei aita alati ka hankedokumentide ja hanketeate hoolikas lugemine või isegi esitatud nõuete pähe õppimine. Tihe konkurents turul on tekitanud olukorra, kus igas suuremas hankes vaidlustatakse pakkujate kvalifitseerimine n.ö igaks juhuks, sest õigusruum on avar, kus leidub mitmeid originaalseid mõttekäike võimaldavaid nõudeid.

Riigihangete seaduse § 41 lg 3 sätestab ju otsesõnu, et kui hankelepingu alusel sooritatava tegevuse jaoks on õigusaktides kehtestatud erinõuded, kontrollib hankija, kas pakkujal või taotlejal on selline tegevusluba või registreering. Kuigi seesama riigihangete seadus ütleb väga mitmes kohas üsna ühemõtteliselt, et hanketeates või hiljemalt hankedokumentides peab hankija loetlema üles kõik kvalifitseerimiseks vajalikud dokumendid, ei ole neil normidel § 41 lg 3 valguses seaduse praeguse valitseva tõlgenduse kohaselt mingit tähendust.

Nii olemegi olukorras, kus rahvusvahelise piirmäära maksumusega (s.o ca 75 miljonit krooni) vee- ja kanalisatsioonitorustike ehitus-rekonstrueerimistööde hankes on kvalifitseerimata jäetud pakkuja nimelt turvaseaduses sätestatud tegevusloa puudumise tõttu, kuigi hanketeates ja hankedokumentides sellise tegevusloa esitamise nõuet ei olnud. Väidetavalt ei saavat 25% odavama pakkumuse esitaja ilma selle tegevusloata paigaldada reoveepumplasse automaatset valvesüsteemi, mis moodustab kogu hanke maksumusest 0,5%, sest turvaseaduse kohaselt on valveseadustiku paigaldamiseks ja projekteerimiseks nõutav tegevusluba.

Olgugi, et rohkem kui 6 aasta kestel kehtinud turvaseadusest ei selgu, kuidas täpselt neid seadmestikke peaks paigaldama ja projekteerima, sest seadusega nõutud vastavat korda Vabariigi Valitsus seni kehtestanud ei ole. Viidatud hankes eksis turvaseaduse ja selle veel kehtestamata rakendusakti tundmise nõude vastu 11 pakkujast koguni 6, mis rahas mõõdetuna tähendab ca 20 miljonit krooni kallimat lepingut.

Niisiis eksivad need pakkujad, kes kontrollivad pakkumuse koostajal vaid hankija esitatud informatsiooni. Pakkuja peab olema hankijast targem ja igaks juhuks taotlema ka näiteks biotsiidiseaduses nõutavat turustusluba, sest äkki läheb seda mõnes hankemenetluses vaja ...

Lahenduseks on pakkumuste sisuline hindamine

Ilmselt nõustub iga majanduslikult mõtlev ettevõtja, et rakendades riigihangete seaduse § 1 sätestatud eesmärke sisuliselt, ei oleks turvaseaduses nõutud tegevusloa puudumine tinginud hinnalt odavaima pakkumuse kõrvale jätmise. On ju hankija ise kehtestanud kõikidele pakkujatele selged nõuded, missuguseid dokumente ta pakkumuses näha soovib. Samuti ei välista riigihangete seadus hankija nõusolekul alltöövõtjate kasutamist ja seda isegi juhul, kui neid esialgses pakkumuses kohe nimetatud ei ole.

Kui siia lisada veel tõsiasi, et Politsei- ja Piirivalveameti peetavas registris on ligi 250 ettevõtjat, kellele on väljastatud kehtiv valveseadmestiku projekteerimise ja paigaldamise tegevusluba, ei tohiks alltöövõtja leidmisega kellelgi raskusi tekkida. Omaette küsimus on muidugi see, kas sellist riiklikku tegevusluba üldse kellelegi vaja on, kui siiani pole riik kehtestanud mingeid reegleid, kuidas  nimetatud rangelt litsenseeritud tegevusega tegeleda?

Mis puutub kinnituse kinnituseta esitatud pakkumustesse, siis selles osas annab seadus võimaluse ka mittesisulise puudusega pakkumuse vastavaks tunnistamiseks. Kui hankija arvab, et selline täiendav kinnitus on talle mingil põhjusel ikkagi vajalik, oleks võimalik selgituste nõudmisega sellest vormilisest puudusest üle saada. Alles puuduste kõrvaldamata jätmisel oleks hankijal sisuline õigus lükata majanduslikult soodsam pakkumus tagasi.

Ühiskonnale on oluliselt odavam ja seejuures mitte üldse vähem kvaliteetsem, kui seaduse tõlgendamisel ja rakendamisel lähtutakse kõikidest riigihangete seaduse § 1 sätestatud eesmärkidest. Eelistades neist ainult „pakkujate võrdset kohtlemist“ ja sedagi üsna moonutatud kujul, kobame jätkuvalt mineeritud hangete formaalses pimeduses.

 

 

 

Liitu Ehitusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Ehitusuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Teeli RemmelgEhitusvaldkonna juhtTel: 51 23 770
Triin UibopuuEhitus ja kinnisvara konverentside programmijuhtTel: 51 990 655
Helen PaapsiReklaamimüügi projektijuhtTel: 5880 7785