6. mai 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

AS Deloitte Advisory juhatuse liige Mait Riikjärv kirjutab fintantsblogis, et raporti põhjal ei peaks Eesti kohta ennatlikke järeldusi tegema, vaid lähtuma peaks eesmärkidest, mida Eesti saavutada tahab.

Uuring näitas, et Euroopa Liidu maade seadusandjad toetavad eluasemesektori arendamist peamiselt viie meetme abil:

1)  eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamine;2)  vara võõrandamisest saadud kasu maksuvabastus;3)  madalam käibemaksumäär või käibemaksuvabastus;4)  korterite väljaüürimisest saadud kahjumi arvessevõtmine (soodustab korteri ostmist väljaüürimise eesmärgil);5)  tagatisfond raskustesse sattunud laenuvõtjate jaoks.

Kõige aktiivsemalt toetavad olemasolevaid ja võimalikke tulevasi eluasemeomanikke suure rahvastikuarvuga ning majanduslikud mõjukad riigid, sealhulgas Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Hispaania, Tšehhi ja Poola (kõik nad on rakendanud vähemalt nelja meedet). 

Kõige enam on kasutusel elamispinna müügilt saadud kasu maksuvabastus, mida rakendab 89% Euroopa Liidu riikidest. Kõige sagedamini nõutavad eeldused maksuvabastuse saamiseks on kinnisvara omamine vähemalt teatava ajaperioodi ning ka kasutamine isikliku eluasemena.

Hetkel on 11 riiki, kus toimivad hüpoteegi garantiifondid, mis toetavad eluasemelaenu tagasimaksetega raskustesse sattunud laenuvõtjaid. Kui Iirimaal asutati vastav fond juba 1977. aastal, siis mitmed riigid, nagu Poola, Ungari, Sloveenia ja Suurbritannia asutasid fondi 2009. aastal (ühe osana majanduslanguse vastu võitlemise meetmetest).

Lisaks eespool kirjeldatud meetmetele on mõned riigid eluasemeturu toetamiseks võtnud kasutusele ka muid meetmeid. Näiteks Poolas toetab valitsus noori perekondi oma esimese eluaseme soetamisel makstes esimese kaheksa aasta jooksul nende eest 50% intressikuludest.

Oleks vale arvata, et riigid, mis on rakendanud enim abinõusid, on kaitsnud oma eluasemeturgu languse eest. Veelgi enam, ei saa nõuda, et riigid peaksid neid meetmeid maksimaalselt kasutama. Nagu ka muu majandus, muutuvad ka eluasemeturu olukord ja selle suunamise vajadus kiiresti. Näiteks meede, mis praegu toimiks turu elavdajana ja käimatõmbajana, soodustaks kiirel tõusuperioodil hoopiski turu ülekuumenemist. Kuna kõik eluasemega seotu on pikaajalise iseloomuga (näiteks pikaajalised laenud), siis võib pidev ja kiire meetmete vahetamine tekitada inimestes ebakindlust.