30. märts 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Meil oli võlausaldajate poolthäälte arv muidu koos, aga kohtunik otsustas saneerimist mitte kinnitada,“ rääkis Saar. Kava kinnitamata jätmise põhjendus oli mehe sõnul suhteliselt ümmargune ja subjektiivne. Polnud konkreetset näpuga näitamist ja siiamaani on arusaamatu, möönis Saar. Tema sõnul kaebasid nad esimese astme kohtuotsuse ka edasi, ent selleks ajaks oldi juba sunnitud pankrotiavaldus esitama.

„Kui saneerimiskava ei kinnitatud, kukkus kõik kokku,“ ütles firmajuht. „Me ise olime suhteliselt veendunud, et meil saneerimiskava kinnitamine õnnestub, olime lõpuni optimistid,“ selgitas Saar ja lisas, et saneerimine oleks Leviehituse kindlasti päästnud.

Statistika kohaselt on Saare hinnangul saneerimiskavasid kinnitatud liiga vähe. Põhjusena arvas ta, et saneerimine on Eestis veel suhteliselt uudne ning kogemusi on selles vallas vähe.

„Meie inimestes võib-olla ongi selline arvamus, et see on pankroti edasilükkamine või viivitamine, seda ei võeta väga tõsiselt millegipärast,“ lausus Saar. Tegelikkuses pidas ta ka väga oluliseks, millises kohtus saneerimist menetletakse. „Hiljaaegu kinnitati Paide kohtus Väätsa Agro saneerimiskava 20 või rohkema aasta peale, tundus hästi kummaline,“ märkis Saar. Üldiselt arvas ta, et kohtusüsteemis on väga vähe kogemusi sellisteks juhtumiteks.