Kommentaar: Narri staatuses üürnikust saab kuningas

Domus Kinnisvara juhatuse liige Raul Reino kirjutab muutustest üüriturul, mis on murdnud seni levinud seisukohti - peagi võib omandi väljaüürimist vaadelda kui tõsiseltvõetavat äritegevust.

Viimased 2 aastat on Eesti jaoks olnud väga õpetlikud ja muutnud mitmeid arusaamu, millest osad olid kuni 2007. aastani vaat et tabu. Üks nendest puudutab suhtumist omandisse ja üürimisse. Eestis on valdav olnud seisukoht, et ainult rumal on see, kes korterit üürib. Rahva seas on levinud seisukoht, et üüri maksmine on nagu surnud hobuse eest maksmine. Maksa, kui kaua sa maksad, endale sa seda korterit kunagi ei saa.

Perspektiiv maksta pangale 15 aastat ja siis saada ise kinnisvara täieõiguslikuks omanikuks tundus mõistlik. Kerge paradigma muutus hakkas toimuma siis, kui pangad tulid välja kuni 40-aastaste laenudega. Siis hakkasid levima jutud eluaegsest pangaorjusest ja perspektiiv saada ise omanikuks muutus oluliselt ähmasemaks.

Nimetatud suhtumisele on oluliselt kaasa aidanud 90ndatel läbi viidud omandireform, mille käigus on Eestis saanud kinnisvara omanikuks ligikaudu 90 % tööealisest elanikkonnast. Iirimaal on vastav näitaja 80 %, Itaalias 78 %, Taanis 52 %, Saksamaal 41 %. Euroopa Liidu keskmine on 61 %. Kui enamus sinu sugulastest ja tuttavatest on kinnisvara omanikud (mis siis, et panga hüpoteegid peal) ning nad räägivad sugestiivsel häälel juurde, et omaniku tunne on ikka hoopis teistsugune tunne, võrreldes võõras kodus elamisega, siis ongi tubli kodanik seadnud sammud lähima pangakontori poole ja täitnud seal ära avalduse laenu saamiseks.

Kui juba sai viidatud välisriikidele ja Eesti noorele kinnisvaraturule, siis lisaks psühholoogilistele ja emotsionaalsetele põhjustele on omandamist soodustanud ka praktilised põhjused. Eesti kinnisvaraturg on noor ja väljakujunemata, siin on elatud päev korraga, ilma on teinud lühiajaline laenuraha ja spekulatsioon. Kuna pole võrdlusbaasi ja kogemust varasematest aastakümnetest, siis on ebastabiilsust ja teadmatust tuleviku ees olnud palju.

Ka meie üüriturg on täielikult väljakujunemata ja omanikud on selgelt eelistanud lühiajalisi, reeglina kuni 1-aastasi üürilepinguid. Õndsal buumiajal võis korter maksta 1 aasta pärast 50 % rohkem ja seega polnud põhjust korterit välja üürida odava rahaga pikaks ajaks. Sel ajal oli üüritulu tähtsus üldse täiesti marginaalne, sest vara väärtuse kasv oli täiesti pöörane.

Seega, kui stabiilsust otsival perel on olnud valida 1-aastase üürilepingu ja 15-aastase pangalaenu vahel, siis on ta ikka valinud omandamise tee. Seda muidugi eeldusel, et noorel perel on midagi kõrvale pandud omafinatseeringu jaoks. Nendel noortel, kellel pole omafinantseeringu raha ega ka lisatagatiste võimalust, on pidanud muidugi leppima üürniku staatusega.

Tuleb ka lisada, et riik on oma maksupoliitiliste instrumentidega pigem toetanud kinnisvara omandamist, kui üürimist. Eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamise võimalus, kinnisvaramaksu puudumine jms on kõik andnud selge sõnumi, et „Ostke kinnisvara“ ja mitte „Üürige kinnisvara“.

Ajad on aga muutunud. Šokina on kogu Eestit tabanud teadmine, et kinnisvara hinnad on kukkunud nii palju, et vähemalt poolte kodude väärtus on väiksem nende ostmiseks võetud laenudest. Ootamatult on kinnisvara omamisega seotud palju jama ja hoopis üürnikud ei pea kartma panga järelvalveosakonna töötaja kõnet. Kommentaariumites on enamuses kommijatest saanud üürnikud, kes tühjendavad oma padrunisalve mõnuga omanike suunas. Välja on ilmunud arvamusliidrid, eesotsas Kristjan Lepikuga, kes deklaleerivad selgelt, et nemad üürivad endale elamispinda ja see väga mõistlik elamise viis. Õukonnas on narri staatuses olnud üürnikust saanud kuningas.

Eesti on saanud valusa õppetunni ja see muudab suhtumist kodude soetamisse. Buumi lõppemise järgselt on üüriturg olnud väga elav ja üürikorterid suure nõudluse objektiks. Mingil perioodil oli üürikorteritega tegelemine paljude maaklerite jaoks ainus võimalus elatist teenida. Täna on paljud omanikud väga rõõmsad, kui nad saavad endale pikaajalise ja stabiilselt makseid tegeva üürniku.

Rahandusminister Ligi on teatanud, et juba jaanuaris saab Rahandusministeerium valmis eluasemelaenu intresside tulust mahaarvamise kaotamise eelnõu. Läti on juba kehtestanud kinnisvaramaksu ja ka vanas heas Euroopas süveneb mõtteviis, mis räägib vajadusest suurendada omandi maksustamist.

Rahvastik on vananemas ja sellega kaasneb soov vähendada just nimelt töötava elanikkonna maksukoormust. Omandi või ka tarbimise maksustamine võimaldab maksukoormust jaotada erinevate elanikkonna gruppide vahel ühtlasemalt.

Seega üürituru maht on kasvamise teel. Omandi hulk on Eestis juba niivõrd suur, et üürimise ja omamise suhtarvu protsent saab siit vaid allapoole tulla. Demograafiline Eesti on samuti muutumas ja kõik need Ukraina keevitajad, Poola ehitajad ja korvpallikoondise keskmängijad hakkavad rikastama eelkõige üüriturgu.

Noored inimesed vaatavad nii Eestis kui kogu maailmas rohkem ringi ega kiirusta endale püsiva pesa punumisega. Üürihinnad hakkavad varem või hiljem tõusma ja väljaüürimisest on saamas senisest tõsisemalt võetav äri, kus üüri tootlus rahuldab kinnisvara omanikku ja üüri hind elamispinna soovijat.

 

Osale arutelus

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi ehitusuudiseid sotsiaalmeedias:

RSS

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Ajakiri Ehitaja

november 2017

Teabevara ehitus­spetsialistile

Valdkonna tööpakkumised

Hilti otsib MÜÜGIESINDAJAID

Manpower OÜ

06. detsember 2017

Ehituse erilehed