14. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pärast kolm aastat kestnud üürniku elu soetasin novembri keskpaigas Tallinna piiril elamispinna. Ostu ajendas tegema usk, et enam märkimisväärset elamispindade hinnalangust ei tule. Arvan, et hinnad stabiliseeruvad praeguse taseme juures ning näitavad lähiaastatel pigem tagasihoidlikku kasvu.

Stabiliseerumine toob julgust nii pankadele, arendajatele kui ka neile, kes sarnaselt minuga on kinnisvaraostu aastaid edasi lükanud.

Kinnisvarahindu positiivselt mõjutavaks teguriks pean euro ootust. Usun, et suudame täita Maastrichti kriteeriumid ning ühisraha 2011. aastal kasutusele võtta. Makromajanduse poole pealt ootan, et järgmise aasta SKP muutuse number algab plussmärgiga.

Pangad on üle aastate tulnud välja eluasemelaenu kampaaniatega, laenutingimused on paranenud. Omafinantseeringu nõue on osa objektide puhul kahanenud 10% ning minu teada algab parimate klientide riskimarginaal praegu pankades kõigest 1,5% juures.

On selge, et kui järgmisel kevad-suvel meile eurotee avatakse, kukuvad marginaalid veelgi.

Negatiivselt mõjutab turgu jätkuvalt kõrge tööpuudus ning hapude laenude kasv, mis on toonud ja toob ka edaspidi sundmüüke. Samas arvan, et pangad ei luba perspektiivikal kinnisvaral väga madalale langeda. Seda on näidanud ka probleemse kinnisvara ülevõtmine pankade poolt.

Isiklikult otsisin maja Tallinna piiril ning võin öelda, et pakkumine väga ahvatlev ei olnud. Olin endale seadnud kindla hinnapiiri, millest ma üle ei maksa. Objektidele ma päris 40-50% allahindlussooviga pakkumisi ei teinud, ent tundub, et 20-30% allahindluse küsimine on majade puhul igati mõistlik.