3. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tema hinnangul tehingute tagasipööramise juhtumid Eestis praktiliselt puuduvad. Seda näitab asjaolu, et Riigikohtu lahendites on näha ainult ühte või kahte otsust kahjude hüvitamiseks aastas ning needki on tagasi saadetud uuele ringile. Tegemist on aastate pikkuste protsessidega ja vaidluste sisud küündivad kuni paarisaja tuhande kroonini olematute vannide, kappide ja kommunikatsioonide puudumisel.

„Lepingu tagasipööramine tähendab ostja jaoks palju aega ja suurt kulu, eriti kui on vara soetanud pangalaenuga. Ostaja peaks tehingu tagasipöördumise algatamisel koheselt tagastama pangalaenu ning sellele lisanduvad veel enneaegse lepingu lõpetamisega kaasnevad trahvid,“ soovitas ta.

Villemson lisas, et eraisikutelt on kindlasti otstarbekam nõuda kahjuhüvitust või ostuhinna alandamist, aga juriidiliste isikutega on asi keerulisem.

„Neid ettevõtteid, kes praaki tootsid, pole täna enamasti kinnisvaramaastikul olemas ning need ettevõtted kes täna eksisteerivad, ei tootnud sellist praaki, mis annaks alust täna tehingust taganeda, vaid tegemist on mõne pisiveaga, kus saaks nõuda asja parandamist või kahju hüvitust.“