Ent otsus on iseenesest õige ning Eesti peaks sama tegema.
Põhiline argument kinnisvaramaksu vastu on pärit kinnisvarabüroode reklaamlausest: „Oma kodu ostmiseks on alati õige aeg“. No kes tahaks „oma kodu“ omamise eest veel maksta kinnisvaramaksu, kui tuleb tasuda kolmekümneaastast laenu?
Tõsi.
Aga siin tekibki küsimus – milleks oli vaja seda „oma kodu“ soetada, kui jõud üle ei käi? Kogu kinnisvaramulli ja krahhi põhjus seisnes ju selles, et kõik inimesed arvasid, et „oma kodu ostmiseks on õige aeg“. Kui tõesti soovitakse „oma kodu“ omada, siis tuleb selle luksuse eest ka maksta. Justnimelt – luksuse, sest „oma kodu tunne“ on luksus.
Elame ju tarbimisühiskonnas ning tarbime elamispinda, mida võime väga hästi üürida. Täpselt samamoodi nagu liisime autot. Kui tahame olla „omanik“ tuleb omanikutunde eest ka maksta. Ja selleks on kinnisvaramaks omal kohal.
Iseasi, kuivõrd saab ennast „omanikuna“ tunda tüüpkorteris, mis maksab 500 000 krooni ning millele on võetud miljonikroonine laen. Varisevast krohvist rääkimata.
Kinnisvaramaksust võiks olla vabastatud põlised talukohad. Nende puhul saab tõesti rääkida Omast Kodust.