13. oktoober 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kinnisasja üürileandjal on VÕS-i § 305 alusel üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses.

Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Võlaõigusseaduse § 306 järgi lõpeb üürileandja pandiõigus asja eemaldamisega üüritud kinnisasjalt, välja arvatud juhul, kui eemaldamine toimus üürileandja teadmata või kui üürileandja vaidles asja eemaldamisele vastu.

Üürileandja ei või asja eemaldamisele vastu vaielda, kui eemaldamine vastab kinnisasja korrapärasele majandamisele, tavalisele elukorraldusele või allesjäävad asjad on üürileandjale piisavaks tagatiseks. Üürileandja pandiõigus lõpeb siis, kui üürnik annab talle oma kohustuste täitmise tagamiseks muu tagatise. Kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles, lõpeb pandiõigus neile asjadele.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-8-08 öelnud, et seaduse kohaselt tekib üürileandja pandiõigus üürilepingu sõlmimisel. Seega ei pea üürileandja otsesõnu väljendama, et ta pandiõigust teostab.

Pandiõigus on üürileandjal juba lepingu sõlmimisest ning pankrotimenetluses tähendab see, et üürileandja nõue on esimese järgu nõue.

Lähemalt saab lugeda Äripäeva kinnisvara käsiraamatust.