10. august 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Üürileandja ei ole kasulik olla, sest ideeliselt peaks üürileandmine olema kasumit taotlev ettevõtmine. Paraku pakuvad kas või tähtajalised (ja seega riskivabad) hoiused paremat raha tootlust, kui korteri väljaüürimine, mis omakorda ka riskidega seotud.

Asja teine pool on Eesti üürituru kindlus ehk küsimus, kas üürileandja võib üürilevõtjat usaldada ja vastupidi. Mina väidan, et tänasel ei tunne ei üürilevõtjad ega üürileandjad oma õigusi ja kohustusi ning seetõttu on üüripinnal pikaajaline elamine komplitseeritud.

Seda enam, et tänased üürileandjad on enamasti ebaprofessionaalid ehk inimesed, kes annavad üürile õnne või õnnetuse tõttu tühjaks jäänud kortereid. Sellise "äritegevuse" juures puudub igasugune mastaabiefekt ja oskusteave. Samuti puudub üürilevõtjal kindlus, et teda järgmise õnne või õnnetuse tõttu ei soovita korterist välja kupatada.

Üürilevõtmine on tänases olukorras küll odavam, kuid siiski ebakindlam.

Elamispinda osta ja välja üürida mina ei soovita. Kui peaks avanema võimalus isegi väga soodsa hinnaga midagi osta, siis on mõistlikum vara mõistliku hinnaga edasi müüa ja eelistada seda korteri üürileandmisele.