Kommentaar: Riigihangete võlud ja valud läbi projekteerija pilgu

Käesolevaks ajaks on toimunud mitmed muutused projekteerimisteenuse riigihangetel  – langenud on oluliselt turuhinnad, muudetud on riigihangete seadust (RHS) ning tihenenud on konkurensts hangete turul, kirjutab Sirkel & Mall riigihangete müügijuht Mihkel Rääk.

Ent mõned ühiskonnas laialdasemat arutlust leidnud pakkujaid ahistavad reeglid on jäänud endiselt samaks.

Tõsisemaid märke majanduse langusest projekteerimisturul märkasime juba 2007 ja 2008. Toona poleks veel keegi osanud uneski näha, kui madalaks võivad projekteerimislahenduste hinnad 2009. aastaks kukkuda. Kõik elasid õndsas soovis jõuda 5 rikkama Euroopa Liidu liikmesriigi hulka, sõita luksusautoga ning oli normiks, et tavalisele projekteerijale laekus palgapäeval kontole 30 000 Eesti krooni.

2005 kuni 2007 aastal polnud harvad juhtumid, kus riigihangetel osales maksimaalselt 3 pakkujat. Sageli nurjusid hanked pakkujate puudusel. Võime öelda, et suurem osa projektbüroodest keeras avalikule sektorile selja, kuna ärisektoris liikus raha tunduvalt väiksema bürokraatiaga. Pikemas perspektiivis see kindlasti mitteosalejatele ära pole tasunud nagu seda kinnitavad 2009. aasta projekteerimise riigihanked. Iga eemalejäämine varasemate aastate hangetest on käesolevaks ajaks paljudele pakkujatele kaasa toonud riigihangetel valitsevate hindade ja turuvajaduste mittetundmise ning see on ka üheks põjuseks, mis on külvanud ohtralt vaenu ja kõikvõimalikku halvastiütlemist konkurentide vahel. Sageli on haaratud enda kätte koguni kohtumõistja roll ning omamata seejuures igasugustki õiguslikku pädevust löödud alusetult risti üks või teine ettevõte kui sihilik alapakkuja vmt. Kui me soovime elada õigusriigis, siis peaksime katsuma käituda teineteise suhtes tolerantselt ja viisakalt ning lahendama arusaamatusi selleks ette nähtud organites. Siinjuures on passlik mainida, et 08. juunil 2009 langetas riigikohtu üldkogu otsuse, millega tunnistas põhiseadusevastaseks RHS-i § 129 lõike 1, mis kohustas Riigihangete Ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni (VAKO) otsuse edasikaebamisel pöörduma ringkonnakohtusse. Antud pretsedendiga anti selgelt ühiskonnale mõista, et VAKO on kohtuväliselt vaidlusi lahendav haldusorgan. Positiivne on kindlasti asjaolu, mis võimaldab kõikidel vaidlustajatel edaspidi edasikaebamist VAKO otsuse peale alustada esimese astme kohtust ning alles seejärel esitada halduskohtu otsuse peale kaebus ringkonnakohtusse. Teisest küljest tuleb jällegi tõdeda, et seoses riigikohtu otsusega pikeneb märgatavalt hankemenetlustega seotud vaidlustuste lahendamise aeg. Niisiis võime öelda, et ühelt poolt on küll kooskõla põhiseadusega saavutatud ning vaidlustajatele tagatud nende põhiseadulikõigus läbida kõik kolm kohtu astet, ent teiselt poolt jääb mõneks ajaks küsimärgiks, millist mõju hakkab avaldama veelgi pikenev vaidlustuste lahendamise periood majandusele. Sest iga vaidlustamine toob kaasa hankelepingu täitmise tähtaja edasilükkamise, mis omakorda pärsib raha kasutamist ja liikumist.

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus pole sugugi imelik, kui ühele ja samale hankelepingu objektile pretendeerib 20 kuni 25 projektbürood. Kui 2008. aastal võis ca 5000 m2 kuni 7000 m2 objektide puhul rääkida eduka pakkumuse maksumusest veel tublisti üle 1 miljoni või rohkem Eesti krooni, siis käesolevaks ajaks on sõltuvalt objektist langenud eduka pakkumuse maksumus kuni 60 % võrreldes möödunud aasta sama näitajaga. Sama trastiline on olnud ka langus väiksemate hoonete projekteerimisega, kus hinnad on samuti langenud hangete turul kuni poole võrra soodsamaks. Negatiivne on see tõdemus ettevõtetele, kes ei suuda praeguses turuolukorras kohaneda. Positiivse küljena võib nimetada asjaolu, et sama raha eest on võimalik tellida tunduvalt enam võrreldes aastataguste projekteerimishangete hindadega, seega põhjus paanikaks puudub.

Järjepideva probleemina võib esile tuua halvasti koostatud hanketeateid ja hankedokumente, mis kipuvad olema ebapiisavad või kvalfitseerimistingimuste osas ülereguleeritud. RHS-i § 39 lg 1 alusel peab hankija kontrollima, kas pakkuja või taotleja majanduslik ja finantsseisund ning tehniline ja kutsealane pädevus vastavad hanketeates esitatud kvalifitseerimise tingimustele. Kuid seejuures peavad kvalifitseerimise tingimused olema piisavad pakkuja või taotleja hankelepingu nõuetekohase täitmise võime tõendamiseks ning vastavad ja proportsionaalsed hankelepingu esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemuse, koguse ja otstarbega. Sageli just hankijad jätavad antud punkti kahe silma vahele ning selle tulemusena sätestatakse kvalifitseerimiseks hankeobjektiga seostamatuid nõudeid. Veel hullem olukord tekib siis, kui tingimustele vastavaid ettevõtteid on ainult üks. Sarnastes olukordades on üsna tavaline, et pakkuja pöördub vastuste saamiseks VAKO poole, kuna hankija antud selgitused ei ole iga kord üheselt arusaadavad. Seega võime väita, et riigihankemenetluse eduline kulgemine sõltub paljuski hankijast endast. Olukorda aitab parandada asjaolu, kui hankijad ei kasutaks korduvalt ilma tõsisema süvenemiseta uue hanke korraldamisel eelnevates hangetes kasutatud puudulike hankedokumente. Probleeme esineb valdavalt väiksemate valdade ja linnadega, kus puuduvad riigihangete korraldamiseks vajaliku teadmistepagasiga spetsialistid.

Samuti võib väita, et pakkuja allhankijate kaasamisel on RHS § 38 liiga üle reguleeritud. Mis väljendub ebameeldivas tõsiasjas, et pakkuja peab võtma vastutuse allhankija maksuvõla puudumise eest. Allhankija maksuvõla ilmnemisel kõrvaldatakse pakkuja hankemenetlusest ning tagatipuks võib hankija sellisel juhul pakkumuse tagatise endale jätta. Tekib põhjendatud küsimus, milles on süüdi pakkuja? Lahendusena tuleks RHS-is alltöövõtjate kohta käivat normi lihtsustada ning kui pakkuja võtab hankelepinguga endale kohustuse leping täita nõuetekohaselt, siis tingituna sellest peaks pakkuja saama ise otsustada, kas ta täidab lepingu ise või kasutab selleks allhankijaid. Normi lihtsustamine oleks abiks ka juhtudel, kus teatud tööde tegemiseks vajalikud vahendid on ainult vähesel grupil alltöövõtjatel, vastasel juhul võime sattuda olukorda, kus hange lihtsalt nurjub ning seda põhjusel, et pakkuja eemaldati hankelt, kuna tema potentsiaalsel allhankijal on maksuvõlg 100 krooni. Sellises olukorras on kaotajaks hankija, kellel jääb parima hinna ja kvaliteediga teenus õigel tähtajal valmimata, kuna võib tekkida olukord, kus töö teostamiseks puudub vastava pädevusega töövõtja, sh alltöövõtja. Otseloomulikult kannatab ka ettevõte, kes on kulutanud raha hankes osalemiseks ning kellel jääb prognoositud tulu saamata.

Kolmanda tõsisema probleemina võib nimetada lihtmenetlusega hangete läbipaistmatust, kuna sisuliselt puudub võimalus kontrollida hankija tegevust. Lihtmenetlusega hangete reeglid on määratletud ainult RHS-i § 3, mille kohaselt peab hankija kinni pidama läbipaistvusest, võrdse kohtlemise printsiibist ja kõigile võrdse konkurentsi tagamisest. Seda on ilmselgelt vähe. Pole sugugi harvad juhtumid, kus lihtmenetlusega hanke puhul ei esita hankija pakkujale isegi mitte mingisugustki tagasisidet. Seega ei lahenda probleemi võimalus küsida hankijalt selgitusi, kuna nendele lihtsalt ei vastata. Tihti luuakse pakkujatele väga ebameeldiv olukord, kus hankijad ekslikult arvavad, et alla piirmäära hangete korral võivad nad oma äranägemise alusel sõlmida vastavaid lepinguid. Probleemi aitab leevendada, kui luua ühtne juhis lihtmenetlusega hangete korraldamiseks ning samuti tuleks kajastada ka neid hankeid riigihangete registris, kuna see loob juba mingigi aluse läbipaistvuseks, võrdeks kohtlemiseks ning õiglase konkurentsi tagamiseks.

Osale arutelus

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi ehitusuudiseid sotsiaalmeedias:

RSS

Ehitus­uudised.ee toetajad:

Ajakiri Ehitaja

oktoober 2017

Teabevara ehitus­spetsialistile

Valdkonna tööpakkumised

Ehituse erilehed