5. juuni 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nagu me teame, on ettevõttel olukorras, kus ta kasutab varade hindamisel bilansis õiglase väärtuse meetodit, kohustus igal aruandeperioodil oma kinnisvarainvesteeringuid õiglases väärtuses (mille parim indikaator on turuväärtus) kajastada. Ka õiglase väärtuse alternatiivi, soetusmaksumuse puhul kehtib reegel, mille järgi ei või ühegi aruandeperioodi lõpul objekti maksumus bilansis olla kõrgem tema turuhinnast.

Samuti, mitterahalise sissemakse hindamise kord nähakse ette põhikirjas, kuid kui eseme hindamiseks on olemas üldiselt tunnustatud eksperdid, tuleb mitterahalise sissemakse ese lasta neil hinnata. Kuigi hetkel puudub otsene kohustus tellida hinnanguid sõltumatult atesteeritud ehk kutseliselt hindajalt, siis Eesti raamatupidamise hea tava kohaselt (antud juhul Raamatipidamise Toimkonna juhend RTJ 6, p. 25) tuleb õiglase väärtuse hindamisel kasutada ettevõtteväliste professionaalsete hindajate abi.

See nõue ei kehti juhul kui ettevõte ise omab vastava kvalifikatsiooniga spetsialiste - situatsioon, mida reaalsuses sisuliselt ei eksisteeri. Kohustuslikuks muutub antud nõue aastaaruannetele, mida koostatakse 01.01.2009 ja hiljem algavate aruandeperioodide kohta.

Millegipärast on paljudel omanikel endiselt arusaam, et üürilepingutega kaetud varade väärtus ei ole varasemate aastatega võrreldes oluliselt langenud. Kui me vaatame sama vara ostja seisukohalt, siis näeme mitmeid riske. Esiteks on ülimalt suur tõenäosus, et üüritase lähiajal alaneb ning vakantsus suureneb. Omanikud kipuvad tuginema liialt olemasolevatele aastaid tagasi sõlmitud üürilepingutele ja nende hinnatasemele.

Täna peetakse läbirääkimisi hinnataseme alandamiseks ka linna parimates büroo- ja ärihoonetes. Üürniku lahkumisel leiab uue juba oluliselt madalamal hinnatasemel. Seni on veel säilinud võimalus üürnikke valida ja hinnataset hoida vaid parima külastatavusega kaubanduskeskustel, kuid jaekaubanduse mahtude edasisel vähenemisel tuleb ka neil raskusi üürnike hoidmise ja leidmisega.

Teiseks on tõusnud oodatavad tulumäärad finantseerimisraskuste ja tururiski kasvu tõttu. Pangad on väga ettevaatlikud ka hea tootlusega kinnisvara finantseerimisel. Põhjuseks võib pidada riski, et täna hea investeeringuna näiv objekt ei pruugi seda olla poole aasta või aasta pärast. Üürnike lahkumine või üüritasemete alanemine toob raskusi ka ostjale ning see tähendab omakorda probleeme laenumakse teenindamisel.

Omanikud on aru saanud, et ostjate nõutav tootlusmäär on tõusnud näiteks 8%-lt 10%-ni, kuid sellega kaasnevat vara väärtuse langust, mis muude tingimuste samaks jäämisel on 20%, tihtipeale endale ei teadvustata. Kui siia lisada ka üürihinna langus nt 150 kr/m2-lt 120 kr/m²-le, saame hinnalanguseks juba ca 35%.

Headel aegadel hindasid paljud ettevõtted vara bilansis üles turuväärtuses, kasutades selleks erinevate kinnisvarabüroode sõltumatuid hinnanguid. Langeva turu olukorras teevad ettevõtete juhatused õiglase väärtuse hinnanguid ise ning ilmselgetel põhjustel ei ole huvi näidata varasid bilansis sõltumatute hindajate poolt määratud turuväärtuses.

Tihtipeale ei ole reaalse turuolukorraga (hinnatasemed, nõudlus-pakkumine) kursis ettevõtted, kes tegelevad kinnisvaraga oma põhitegevuse kõrvalt. Ka kinnisvara kui põhitegevusega ettevõtete info on kindlasti piiratum kui sõltumatutel nõustajatel. Tõenäosus, et bilanss on ülepaisutatud, on suurem ka omandisuhete kaudu seotud ettevõtetel, kus üürilepingud ei vasta turu hinnatasemetele.

Ebapädevate hinnangute tõttu kannatab finantsaruandluse usaldusväärsus. Seetõttu võivad selliste „õhku täis“ bilanssidega ettevõtete koostööpartnerid ja võlausaldajad/pangad olla ühel hetkel väga ebamugavas situatsioonis, kui ilmneb partneri maksejõuetus. Võlgnevuste tekkimisel või firma likvideerimisel ei pruugi varade müügihinnast jätkuda kõigi kohustuste täitmiseks. Lisaks on probleemiks suurte hinnalanguste puhul ettevõtte omakapitali muutumine negatiivseks.

Arendusprojektide hinnalangus veelgi suurem

Täna ei tasu näiteks korterelamuid kaugemal kui 2 km südalinnast enam vabale turule ehitada, sest ehitus- ja kõrvalkulud ületavad müügist saadava potentsiaalse tulu. Isegi kui arvestuslikud tulud ületavad hetkel kulusid, on tururisk suur ning ka 10% korterite hindade languse juures jääb projekt miinusesse. Seetõttu on võimalike ostjate hulk sisuliselt olematu ning arendusprojektide hinnatase varasemate aastatega võrreldes kordades langenud. Tehinguni on võimalik jõuda vaid juhul, kui hind on piisavalt soodne selleks, et piisavalt kapitaliseeritud isikutel tekiks huvi osta projekt aastateks portfelli seisma.

Halvimas seisus on ilma detailplaneeringuta või poolelioleva detailplaneeringuga korterelamute ja kruntide arendused äärelinnas. Turu tipphetkedel mõnekümnemiljonilise turuväärtusega objektile on täna keeruline leida ostjat isegi mõnemiljonilise hinnaga. Nii mõnedki nendest objektidest jäävad pankrotti läinud arendajatest kätte pankadele ning mõned on jõudnud kohtutäiturite kaudu ka enampakkumistele. Selliste projektide müügiedu on aga olnud väga kesine.

Varasematel aastatel pidevalt üleshinnatud varad on paljude ettevõtete bilanssi paisutanud, mis tänasel turul moonutab firma tegelikku olukorda. Kui rahavoogudega objektid tuleks täna alla hinnata 20-35%, siis arendusprojektid tuleks alla hinnata kordades. Langeva turu tingimustes on kasulikum teha ümberhindlus reaalsele turuväärtusele kohe, sest siis säilib võimalus vastavalt uuele olukorrale seada ettevõtte äritegevust. Viivitamisel võivad aga tulevikus tekkivad kahjud olla oluliselt suuremad.

Viimase aja kinnisvaraturu arengud (s.h. turuhindade langus) suurendavad kahtlemata võimalust, et ettevõtte juhtkond, hinnates ise ettevõte bilansis olevat kinnisvara, teeb seda kas pealiskaudselt või ebapädevalt, mistõttu ei ole juhtkonna poolt hinnatud vara väärtus ettevõtte majandusaasta aruandes kajastatud õiglases väärtuses. Samuti, soetusmaksumuses kajastamisel ei või objekti maksumus olla kõrgem tema turuhinnast, mis aga langusfaasis turu korral on võimalikult madalam, kui omaaegne soetusmaksumus.

Kommentaari autorid on:

- Kaur-Kaspar Kulli, 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ hindamisgrupi juht

- Tõnu Luts, AS Arco Vara Kinnisvarabüroo hindamisosakonna juht- Andres Hall, Uus Maa Kinnisvarakonsultandid tegevdirektor- Margus Tinno, Colliers International Eesti vanemkonsultant