22. mai 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mäletan üht kunagist Andrus Ansipi kõnet Tartu Ülikoolis, kus ta manitses vist veel Tartu linnapeana eesti teadlaskonda, et meil olevat liiga vähe patente, mistõttu Eesti majandus ei saavat areneda. Vaja olevat teadmistepõhist majandust, sest muidu ju ei saa tekkida ka majanduskasvu. Oma teadmistepõhise majanduse Ansip ka sai.

Lühikese aja jooksul tekkis meie kodumaale suur hulk innovaatilisi ja teadmistepõhiselt tegutsevaid kipsplaadipanijaid, pahteldajaid, elektrikke, katusepanijaid ja jumal teab veel keda. Nad kõik olid väga nutikad muide ka uute innovaatiliste lahenduste väljamõtlemisel, mis kõik vääriks lausa eraldi oma patenti. Näiteks tean ühe oma sugulase maja, kus dushi alla minnes vesi voolab otse tammeparketi peale elutoas. Tean ka ühte maja, mis muuseas vajub aastas tervelt 50 cm maa alla. Milline uudsus – 10 aasta pärast on ainult telekaantenn veel näha! On ju meil Tartus „viltune maja”. Nüüd saame turismiatraktsioonina juurde veel ka „maa-aluse maja”.

Oli tihtipeale ka filosoofiliste kalduvustega ehitajaid, kes istusid mõtlikult objektil ja filosofeerisid selle üle, kuidas jumal võiks luua uue seina ja kuidas kurat teda selle juures takistab. Säärased olid humanitaariasse kalduvad teadmistepõhise majanduse jüngrid. Minu enda Tartu korteris remonti teinud ehitusmees mõtles välja uue viisi, kuidas võiks ehitada tualettruumi.

See seisnes selles, et seinad olid ca 95 kraadise kalde all tavapärase 90 asemel. Ühtlasi mõtles ta välja ka selle, kuidas ühendada minu mullivann sel kombel, et vanni käivitamisel kasutaja koheselt surma saaks. Ka see leiutis vääriks patenti. Antud hetkel see sama ehitusmees-leiutaja on kuskil maapaos, sest kuuldavasti ei ole ma ainus inimene, kelle raha ta lihtlabaselt ära varastas. Sellist meest nimetati meil ehitusbuumi ajal edukaks nooreks inimeseks, kes viib edasi eesti majandust ja tekitab lisaväärtusi. Umbes samal ajal, kui toimus Eesti majanduses enneolematu kasv ja ka president mainis, et Eestil ei ole oma ajaloos veel kordagi nii hästi läinud, lahkusid Eestist pea kõik mu noorpõlvesõpradest tänased noored teadlased, sest neil oli valida palga vahel 15000 krooni või 15000 eurot.

Lugedes eesti ajakirjanduse vahendusel kavadest jätkuvalt kärpida teadusrahasid ning ära kaotada pea kõik soodustused, mis kõrgesti haritud inimesel peale ülikooli lõpetamist olla ja tulla võiks, tekitas minus soovi pisut elu üle Eestis järele mõelda. Tagasi vaadates oma viimaste aastate peale Eestis, mis möödusid hiinaliku majandustõusu oludes, sain ühel hetkel aru, et mulle ja ka mu kolleegidele ei ole mitte kunagi mitte keegi ei Eestis ega välismaal maksnud nii vähe palka, kui seda on teinud Tartu Ülikool. Sõbrad Tallinna Ülikoolist aga omakorda kiidavad, et küll te seal Tartu Ülikoolis elate hästi ja mis teil veel viga. Vähe palka ei ola aga ülikool maksnud mitte sellepärast, et nad mind või siis minu teadlastest sõpru vihkaksid, vaid seetõttu, et ülikoolil ei ole olnud raha mida maksta. Postimehe (22.05) artiklis Tudengite nöörimine võib riigile tuua kohtutee küsib Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees Joonas Pärenson muuhulgas järgmist: “Kui me vähendame noorte teadlaste pealekasvu veelgi, siis tekib küsimus, miks peaks noor doktorant valima Eesti ülikooli”.

Ma võin sellele küsimusele otse ja ausalt kohe ka vastata. Suur osa minu noorpõlvesõbradest ja õpingukaaslastest teadlastest, kellest suure osa moodustavad nii arstid kui ka humanitaarteadlased, on tänaseks juba Eestist lahkunud ja nad ei plaani enam lähiajal Eestisse naasta. Lahkumise põhjusena on toodud välja peamiselt kaks peamist faktorit.

Esiteks – kuigi kodumaa ja pere on armsad, minnakse minema eelkõige riigi ja ka ülikooli üleüldise suhtumise pärast teadusesse ja teadlaseks olemisse. Puudub igasugune motivatsioon orjata pool-tasuta oma riiki, kui ainus tänu selle eest on enesetoestusperspektiivi ja väärtustamise puudumine. Teiseks – ja mitte sugugi kõige olulisemaks põhjuseks on aga makstavad rahanumbrid, mis on sõltuvalt riigist ca 5-15 korda suuremad siinsetest töötasudest – rääkimata veel võimalusest osaleda erinevates grantides, uurimisrühmades, ravimiuuringutes, jne jne. Olles tihtipeale külas mitmetes Euroopa ülikoolides, peab tunnistama, et numbrid on samad kuid seal on euro, siin kroon. Lappasin läbi ka enda eriala rahvusvaheliste töökuulutuste listi ja avastasin hämminguga, et absoluutselt kõige madalamat tasu saaksin ma oma erialal tegutsedes Eestist. Isegi Aafrikas ja Hiinas (kuhu muide värvatakse aktiivselt spetsialiste just läänemaailmast) on palgad ja töötingimused määratult paremad.

Näide sellest, kuidas Eesti riigi teaduse rahasatamine ennast ära tasub: Valitsuse plaan teadmistepõhise Eesti kaudu majanduse turgutamiseks

Olen alati imestusega jälginud, kuidas puudub pea igasugune riigipoolne toetus mitmetele teadusprojektidele, mis võiks tõepoolest lõppeda mingi reaalse leiutise või muu väärtuse loomisega. Hea projekt aga leiab tavaliselt rahastamist ka kuskilt mujalt ja seetõttu meie teadlased toovadki kasu Rootsi, Taani, Saksamaa ja USA majandustele. Puudub ka igasugune läbimõeldud strateegia eriti just innovaatiliste ettevõtete (eriti väikeettevõtete) toetamiseks Eestis – v.a. see, et suured ettevõtted ei pea sentigi tulumaksu maksma riigile, väikeettevõtetel pole aga nagunii tulu, mille pealt seda maksta. Aga hea idee on hinnas kõikjal maailmas ja seepärast märkamegi oma üllatuseks seda, kuidas meie ettevõtjad teostavad oma projekte näiteks Rumeenias, Bulgaarias või siis lausa Marokos.

Osalen paari kolleegiga ühes Eesti Teadusfondi poolt rahastatavas grandis pealkirjaga „Sõda ja religioon Lähis-Ida kultuurides: Püha sõja kontseptsiooni areng kõige varajasematest allikatest Mesopotaamia kultuurides kuni tänapäevase islamini”. Teadusprojekti raames aga saabuvad meile tihtipeale külla ka välisteadlased kõikjalt Euroopast. Seda eelkõige seetõttu, et Dorpati 19. sajandi ülikooli nime hiilgus pole veel Euroopas täielikult kustunud ning vist ka seepärast, et meie tööst Eestis peetakse lugu.

Loomulikult peale konverentside ja muude blokkides toimuvate paneeldiskussioonide lõppu soovivad kõik minna Tartu puhvetitesse nautima Põhjamaade valgeid öid ja eesti õlut. Ühe 2008. a Tartus toimunud nädalapikkuse konverentsi käigus panin muuhulgas tähele ka seda, et küllasaabunud teadlaste kõik restoranide ja muude lõbustusasutuste arved ühe nädala jooksul olid märgatavalt suuremad kui kogu meie grandiprojekti aastane rahastamine Eesti riigi poolt. Seega võin uhkusega ja täie aususega väita: olen tõepoolest toonud kasu Eesti riigi majandusele rohkem, kui Eesti riik mulle andnud on. Minu sõprade tegevuse läbi sai rahasüsti Eesti toitlustus- ja turismisektor ning kopsakas summa läks ka otse riigi kukrusse käibemaksu ja õlleaktsiisi kaudu. See, et antud projekt ühtlasi loob uusi sidemeid Aasia maadega ning kahtlemata tekitab kohalikus ühiskonnas ka suuremat arusaama sellest, mis siis üleüldse toimub Afganistaanis või Iraagis, ei ole oluline, sest see ei too sisse raha, mis kajastuks järgmise aasta riigi tulude tabelis. Seega jäägem vana süsteemi juurde ning innovaatilisus seinegu selles, et raha ja kasu Eesti riigile tuleb meie väliskolleegidelt, kes siin palju õlut ära joovad.

Lahendus

Siinkohal käingi aga välja skeemi, kuidas tulevased teadlased võiksid Eesti riigile ja majandusele üha rohkemat kasu tooma hakata. See näib kattuvat 100% praeguse valitsuse nägemusega Eesti tulevikust. Kui kõik teadlased on Eestist lahkunud kõrgesti tasustavatele positsioonidele Euroopas, Ladina- ja Põhja-Ameerikas, Hiinas, Indias ja Aafrikas; siis sõja puhkedes on neil tõenäoliselt kogunenud piisavalt raha, et hankida omale pilet tagasi Eestisse, et sõja korral relv käes kaitsta siiajäänud teadusbürokraate ja poliitilisi võimureid nagu ka Eestisse mahajäänud vähese haridustasemega elanikkonda. Kohaliku sõjaväe ülalpidamine ei olevat ju riigile taskukohane. Teisena saadavad need samad lahkunud teadlased kindlasti oma Eestisse mahajäänud sugulastele ja sõpradele märksa rohkem rahalisi vahendeid, kui nad kodumaal kunagi seda teha suudaks. Selline näib olevat ka tänase valitsuse plaan päästa Eesti majandust. Olles vabanenud haritud valijaskonnast, võib ka eeldada seda, et Eestisse mahajäänud elektoraat on lihtsalt liiga loll, et neid mitte tagasi oma ametisse valida. Seega on Eesti majandusel ees suured perspektiivid. Kindlasti praegune majanduskriis mõne aasta jooksul vaibub ning ka laenuraha kättesaadavus muutub seeläbi lihtsamaks. Ka uuel pealekasvaval põlvkonnal on vaja päris oma kodu ja selle kodu ehitamiseks on meil ju varnast võtta 100 000 leiutajat-ehitusmeest, kes hetkel ennast võlausaldajate eest kuskil maakolgastes varjavad.

Oma enda teaduse ülalpidamine on meile ju rahaliselt sama võimatu, kui oma enda esmase kaitsevõime tagamine. Ärgem investeerigem mitte ühiskonna üleüldisse arengusse, teadusesse, ettevõtlusse ja innovaatlisusesse, vaid jäägem ootama uut ehitusbuumi!

 Nagu ajalugu on näidanud: Ükskord ta tuleb nagunii!