17. aprill 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Oluline on märkida, et alustuseks sorteerib ostja välja hinnalt niigi kõige madalamad pakkumised, kusjuures antud kaup ei pruugi üldse olla kõige kehvem. Huvipakkuvas varadegrupis heidetakse kohe eos kõrvale objektid, mille hinnatase eelarve ülempiirist väljub. Järgmine samm on aga hinna otsusekindel alla tampimine, kusjuures trendiks on, et esimene pakkumine on peaaegu alati vähemalt 20 protsenti madalam omaniku soovitud hinnast. Sealt algab siis juba intensiivne kauplemine ja närvide mäng kompromissi saavutamiseks, kusjuures vastavalt turusituatsioonile on tihedamini paindlikumaks pooleks müüjad.

Loomulikult teevad ostjad õigesti- ülepakkumine on suur ning kui müüjal on vaja varast lahti saada, siis ta tuleb hinnas veelgi alla. Kui korterite puhul on minimaalseks allakauplemismääraks 20%, siis eramute ja elamumaade puhul tuleb sageli ette ka olukordi, kus ostuhuviline jagab müügihinna mõttes juba kahega. Näiteks 4 miljoni kroonise eramu puhul pole tavapäratu, kui ostupakkumine saadetakse 2 miljonile.

Müüjad on eelneva tõttu sisuliselt lõhkise küna ees- kauplemisruumi allesjätmisel ei paku toode ostjatele huvi, kuna vähemalt tüüpobjektide puhul valitakse vaid madalaima hinnaga pakkumised, hinna konkurentsivõimeliseks alandamisel aga tuleb sellele niivõrd agressiivne pakkumine, et paljudel omanikel kaob vara müümise isu ja mõte hoopiski.